/nginx/o/2021/07/14/13915678t1h0fd2.png)
Tänavakivide ja kiviplaatide kasutamine sissesõidu- või aiateede ning terrasside rajamisel on mugav ja praktiline lahendus. Ent tõenäoliselt hakkavad omanikku peagi häirima kivide vahelt välja turritavad taimed või massiliselt pesitsevad sipelgad. Kuidas seda ära hoida?
Väga tähtis on kivide ja plaatide õige paigaldus. Kui spetsialiste palgata ei saa, uurige internetist või küsige kivide müüjatelt põhjalikku paigaldusjuhendit. Täpselt välja mõõdetud tulevase kiviplatsi või -tee alt tuleb hoolikalt eemaldada külmakerkeohtlikud materjalid, nagu muld ja savipinnas. Äärekivid peab paigaldama nõnda, et need kindlalt oma kohal püsivad. Killustikalus tuleb tasandada ja tihendada pinnasetihendajaga, kividealune liivakiht peab olema õige paksusega. Kui miski saab tehtud puudulikult või valesti, tekib oht, et kivid või plaadid ei püsi koos, nende vahed muutuvad laiemaks ja taimestikul ning sipelgatel on eluruumi külluses. Samas on raske leida tänavakividest alasid, kuhu aastatega ei teki rohulibletki ega kohta ühtegi sipelgat.
Osaühingu Kivitom juhi Toomas Tatarmäe sõnul saab taimedevastase ennetava tegevusena täita vuugivahed moodsate kivistuvate vuugitäitesegudega, aga need on üsna kallid. „Kui edaspidi tekib tahtmine või vajadus kivipinda korrigeerida, siis on sellega raskusi,” kommenteeris ta.
Selliste segude pluss on aga see, et vihm ei uhu vuuke tühjaks, nagu võib juhtuda liivaga.
Tühja vuugivahesse koguneb sodi teadagi eriti kergesti.
„Kui vuukide vahelt kaob liiv ja selle asemele koguneb mulda, on umbrohi kiire paljunema. Kivialade puhastamisel tuleb olla järjepidev, regulaarne kivipinna harjamine annab häid tulemusi,” soovitas Pärnu linnaaednik Anu Nurmesalu.
Kui kivide vahele on vaid veidi mulda ja muud sodi ladestunud, piisab tavalisest tänavapuhastusharjast. Kui märgata on juba rohuliblesid, saab abi tavalisest survepesurist. Pärast kivipinna üleuhamist tasub see uuesti liivatada, sest koos mustusega kaob ka osa liivast. Paljud kasutavad seetõttu minimaalset survet.
„Eks abi saab ka taimetõrjevahenditest, näiteks Roundupist, aga paljudes riikides on see keelatud. Eks igaüks ise otsustab ja vastutab. Kuigi mürk on kõige tõhusam, eelistaks mina survepesu ja järjepidevust,” soovitas Tatarmäe.
Linna hoolduses olevate avalike haljasalade, parkide ja laste mänguväljakute ümbruses olevate kõnniteede umbrohust puhastamisel mürke kasutada ei lubata, kinnitas Nurmesalu. „Kui oma aias mürke kasutategi, ei tohi ununeda ettevaatusabinõud – valige tuulevaikne ilm, kaitseprillid, kaitseriietus, õige kogus. Alternatiive kasutades, olgu selleks äädikas, sool või sooda, tuleb olla samuti tähelepanelik, sest suure tõenäosusega muudab see kiviga piirnevate istutusalade mullakoostist ja võib juhtuda, et seal kasvav taimestik hukkub.”
Tänavakivide ja -plaatide vahelt sambla ja taimede eemaldamiseks on välja töötatud ja ehituspoodides saadaval spetsiaalsed vuugihari ja vuugikaabits. Ei maksa palju ja teevad töö hõlpsamaks.
Kui taimed vuugivahedes häirivad peaasjalikult silma, siis töökuse poolest tuntud sipelgad võivad palju rohkem närvidele käia. Ja paljunevad nad hoogsalt. Seetõttu ongi oluline, et võitlus nendega algaks võimalikult vara.
„Sipelgaid peab kindlasti ohjeldama, sest neile meeldib elada nii kivide all kui ka ronida puude ja põõsaste peale, kus nad käivad lehetäisid lüpsmas ja ühtlasi kaitsevad neid looduslike vaenlaste eest,” rääkis Nurmesalu. „Mõnikord on lihtsam lahendus mullapinna eemaldamine koos sipelgapesaga 20–30 cm sügavuselt ning teise kohta transportimine. Aga puudele paigaldatakse ka liimivöösid, tüvele kantakse pintsliga rohelist vaha ja kasutatakse sipelgate püüdmise majakesi. Haljastuses ja teeäärtel võiks ennetavalt kasutada tugevalõhnalisi taimi: lavendel, pune, piparmünt, mille lõhn takistab kahjurputukate toitumist ja munemist.”
Internetist leiab soovitusi teistegi leebemate vahendite kohta: tehke tubakapurust tõmmis, kastke sellega pesakohta ja liikumisradasid. Samasuguse toimega tõmmise saab kartulivartest, soolikarohust, tomatilehtedest, nõgesest, tõrjelahusele võib lisada rohelist seepi. Peletage sipelgaid küüslaugu, selleri, kaneeli ja Cayenne’i pipraga, toiduõliga. Tehke taimede ümber ring soodast või kohvipurust. Kallake pessa keevat vett. Ajage neid eemale haisvate kalarapetega, urineerige sipelgapessa jne. Proovida ikka võib.
Tatarmäe sõnul on sipelgate vastu ennetavat abi sellest, kui kivipinna aluse rajamisel kasutada paekivi, kas killustiku või liivana. „Seda nad ei armasta. Aga paekiviliiva ei saa jälle ajada vuukide vahele. Kui vuukides kasutada omakorda kivistuvat vuugisegu, siis vähemalt pealtpoolt ei pääse nad kivide alla toimetama.”
Enamikus suurtes poodides on saadaval sipelgaid hävitavaid pulbreid, graanuleid, aerosoole.
„Nende kasutamine on kiire ja tõhus viis tülikatest putukatest lahti saada, aga sageli ühest tõrjekorrast ei aita ja pikka aega kasutades tuleks teada aine kahjulikkuse kohta nii inimese tervisele kui ka keskkonnale,” kommenteeris Nurmesalu.
Osa inimesi kinnitab, et on mürkidest tõhusat abi saanud. Samuti on neid, kes väidavad vastupidist: mõju on lühiajaline, aerosool tapab vaid need sipelgad, kes sellega otse pihta saavad. Pulbrit kasutades on väidetavalt peamine viga, et seda puistatakse vaid sinna, kus sipelgaid silmaga näha, aga tegelikult tuleb pesa lahti kaevata ja pulbrit sinna puistata. Kivipinna puhul tähendab see kivide ülesvõtmist.
Märgtõrje-pritsimise või pulberdamise toimel hukkuvad ainult need töösipelgad, kes mürgiga otseselt kokku puutuvad. Pesast väljas on aga vaid kümnendik asukatest, kelle ülesanne on teistele toitu otsida, ja seepärast ei anna need moodused ühiseluliste putukate vastu soovitud tulemusi.
Artikli autor on koduaias läbi proovinud peaaegu kõik eelkirjeldatud võimalused, teinud nii mõndagi valesti ja lausa mõttetut, aga saanud lõpuks abi netilehelt www.kt.ee tellitud sipelgatõrjegeelist. Geele müüakse mujalgi, neid on eri koostise ja tõhususega.