Vikerkaare abil saab ilma ennustada

Õhtune vikerkaar viitab lahkuvale sajualale ja pigem paranevale ilmale. FOTO: KASPER MÄE/VIRUMAA TEATAJA

Jah, vikerkaare abil saab tõepoolest ilma ennustada, kuid selleks peab oskama olukorda õigesti tõlgendada. On mitmeid ilmavanasõnu, mis käivad vikerkaare kohta. Näiteks: kui vikerkaart näeb taevas hommikul, siis tuleb vihma, kui aga õhtul, siis seisab ees kuiv ilm.

Tähelepanekud näitavad, et see on üldiselt õige, sest Eestis on õhuvoolu suund aastas keskmiselt edelast kirdesse. Seda järgivad hoovihmad liiguvad sageli üle Eesti. Seega kuna suvel asub päike hommikul kirdes, tähistab edelas olev vikerkaar lähenevat vihma, kuid vahel ka sajupilvede kogunemist, sest järjest kõrgemale tõusev päike ja selle maapinda soojendav mõju soodustab tõusvaid õhuvoole.

Õhtul on päike läänes või loodes ja pilved liiguvad tõenäoliselt ida poole. Nõnda viitab õhtune vikerkaar lahkuvale sajualale ja pigem paranevale ilmale. Seda toetab ka asjaolu, et öösel tõusvad õhuvoolud tavaliselt hääbuvad ja nii võib 6–12 tunniks suure tõenäosusega oodata head ilma.

Hoopis teistsugune olukord on lõunatsüklonitega, sest siis algab pilvisuse tihenemine sageli lõunakaartest, nii et päikese loojumise koht on üks viimastest, kus säilib pilvitu riba, ja õhtune vikerkaar näitab sajuse ilma saabumist.

Kel huvi ja kannatust, sel tasub teha märkmeid ehk pidada päevikut ja vaadata, kas vikerkaare järgi on saanud õigesti ilma ennustada või mitte.

Ilm ja ilmastik on pakkunud tänavu küllaga üllatusi. Kõigepealt muidugi anomaalselt soe juuni ja juuli. Juuni oli paljudes ilmajaamades rekordiliselt palav ja ilmselt osutub ka juuli rekordsoojaks. Iseenesest ilmakaardil midagi väga tavatut ei ole: Venemaal püsib intensiivne kõrgrõhkkond, mis väljendub just kõrgustes, mitte maapinnalähedastes õhukihtides – sellist olukorda tuleb ikka ette. Aga tavaliselt kujuneb see kõrgrõhkkond lühiajaliselt mais ja siis uuesti suve teises pooles välja. Isegi 2010. aastal, mis on senini trooninud rekordsooja suvena vaatlusridade ajaloos, oli juuni jahe, kuid mitte seekord, vaid just jaaniajal saabus pretsenditu kuumus.

2010. aastal kestis kõrgrõhkkonna võim koguni kaks kuud järjest ehk juuni lõpust kuni augusti teise pooleni, Eesti jäi siis selle servaalale, mistõttu õhutemperatuur võnkus nende kahe kuu jooksul küllaltki palju erinevalt meie naaberriigist Venemaast, mille Euroopa osa oli ühtlaselt palav, aga püsis siiski rekordtasemel.

Tol mälestusväärsel suvel tabas Eestit 8. augustil hiidpagi (derecho), kuid palavus jätkus veel 17. augustini, millele järgnes siis meeletu paduvihm läänepoolses Eestis.

Kuidas sel aastal edasi läheb, eks näis, sest aastad pole teatavasti sugugi vennad. Praeguse seisuga on prognoosis teatav läänevoolu läbimurre, mis peaks tõrjuma tavatu palavuse lõuna poole. Kas see on nüüd lõplik murdepunkt, mis jagab suve kaheks, või ajutine kõrvalekalle rekordilisest palavusest, pole kirjutamise hetkel veel teada.

Tagasi üles
Back