Karikakar ja härjasilm – kas oskate vahet teha?

Härjasilma lehed on peaaegu terved, kuid karikakra omad on sügavalt lõhestunud ja meenutavad rohkem raudrohu lehti. Foto: Arvet Mägi

Põldudel ja teeäärtes kasvavad karikakrad ja härjasilmad on suvel tõelised pilgupüüdjad ning raske on neist mööduda, ilma et korjaks koju vaasi ühe kimbu. Vähem on aga teada, et mõlemad lilled on ka ravimtaimed ja sobivad isegi kokkamiseks.

Üpris tavaline on, et neid kahte õitsejat segi aetakse, õigemini peetakse härjasilma (Leucanthemum vulgare) valgeks karikakraks (A. arvensis). Samas on need kaks taime üsna erineva välimusega. Õied on neil tõepoolest üpris sarnased, kuid muu üldsegi mitte. Piisab vaid lehtede vaatamisest. Härjasilma lehed on peaaegu terved, vaid serval veidi saagjad, tavaliselt umbes poole sentimeetri laiused, vahel laiemadki. Ent karikakra omad on sügavalt lõhestunud niitjateks, vaid millimeetrilaiusteks hõlmadeks. Enamik karikakra lehti ei ole mitte lihtsalt lõhestunud, vaid nende hõlmad on veel omakorda lõhestunud. Nii meenutavad karikakra lehed rohkem raudrohu või köömne lehti kui härjasilma omi.

Teiseks kasvab härjasilm tavaliselt üksikute taimedena, karikakar aga paljudest vartest koosneva põõsana. Lisaks on härjasilm tumeroheliste lehtede ja varrega, karikakar aga kollakasrohelistega. Kuna karikakral on korvõiskuid palju rohkem, siis on nad tal ka väiksemad. Nii on karikakra õisikute läbimõõt kuni kolm sentimeetrit, härjasilma õisikutel aga harilikult üle kolme.

Valge karikakar kasvab meil peamiselt umbrohuna põldudel (sagedamini ristikus, taliviljas ja kesal) ning tee- ja metsaservades, harvem kultuurrohumaadel ja pärisniitudel. Eelistab kuivemat ja lubjarikast mulda. Eestis on paiguti tavaline, kuid esineb tunduvalt harvem kui härjasilm.

Kollane karikakar (A. tinctoria) on levinud peaaegu kogu Euroopas, eriti massiliselt Skandinaavias. Eestis kasvab sagedamini Põhja-Eestis. Erinevalt valgest karikakrast ei harune vars kuigi palju, tavaliselt vaid ülemises osas. Ka ei ole kollase karikakra lehed nii karvased.

Taimest saab valmistada sidrunkollast värvainet ja putukamürki. Teda on kasutatud ravimtaimena. Õisi tarvitatakse teena maksa ja sapiteede puhastamiseks sapikivide korral.

Ravimteeks võta kaks kuhjas teelusikatäit kuivatatud kollase karikakra õisi klaasi keeva vee kohta. Lase kinnises nõus jahtuda ja kurna. Tarvita kolmandiku klaasi kaupa ­20–30 minutit enne sööki. Ravikuur kestab kümme päeva, siis pea nädal vahet ja vajadusel korda kuuri.

Üks omanäolisemaid kakraid on vääris-vaipkakar, mis varasemas kirjanduses on tuntud ka vääris-karikakra ja roomava kummeli nime all. Kasvuperioodil vajab pidevat tagasilõikust (pügamist), et kujundada tihedat n-ö vaipa, samuti regulaarset kastmist. Taim lõhnab tugevasti ja tema ürti kasutatakse samamoodi nagu kummelit.

Härjasilma on tarvitatud rahvameditsiinis mitmesuguste haiguste vastu, sagedamini solkmete väljutamiseks. Taimega on peletatud putukaid ja taimest on saadud kollast värv­ainet.

Sarnaselt krüsanteemiga kasutatakse kroonlehti ja noori lehti salatites, suppides ja kaunistuseks.

Karikakraõiesupp

0,5 l aedviljapuljongit, 100 g karikakra õielehti, 1 porru, 1 suur kartul, 1 sl õli, maitseks soola ja pipart. Peenesta porru, prae kergelt läbi ja lisa puljongile. Tükelda kartul kuubikuteks, lisa karikakra õielehed ja keeda 10 min, vahepeal sega. Suppi serveeri röstitud saiakuubikutega, hautist koos keedetud sõmera riisiga.