Looduskalender ⟩ Suplev Eesti
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
5. juuli 2021, 10:56
Suvepäevad veedab praegu kogu Eestimaa rannaliival. Seda liiva on turjal ja toapõrandal, kotipõhjas ja hammaste vahel. Üle kahekümnekraadine veesoojus laseb järves ja meres välja liguneda koroona-aasta jooksul kogunenud väsimusel.
Ainsad, kel ses suveloiduses ärksat meelt jagub, on veelinnupojad. Lõbusa pladinaga kihutavad vee peal väikesed kosklapojad ja sõtkapojad. Tiir kukub kohe mu kõrval vette ja haarab pisikese särjepoja, selle hõbedane selg kiirgab päikse käes kui kalliskivi.
Lohiseval lennul tuleb järvelt merikotkas, kalakotkas harjutab roo vahel „vene kirvest“ – kolmandal sukeldumisel on ta küüniste vahel ka pikk vonklev keha, arvatavasti haug. Järvelt paadiga tulevad kalamehed on aga välja õngitsenud vaid paar ahvenat ja ühe särjepoja, aga nendega kaasas olnud naisterahvad on päikesest pruunid ja õnnelikud.
Lõhnaotsingud
Nädalavahetuse taimeväe õpitoas tegime õhtuhämaruses käigu taimede lõhnamaailma, et proovida õppida tundma taimi lõhna järgi. Teate ju küll kevadist paplivaigulõhna ja pärastvihmaaegset kaselehelõhna.
Kui päeval olime aegajalt sukeldunud naadi mesimagusasse hurma ja tundnud palderjani vängust ja ristiku rõõmsat nestet, siis öös oli kuiva tõttu lõhnu vähe. Vaid möödatuhiseva auto tolmulõhn, kauge metsmaasikakuma ja läbini õhkutäitev pärnaõielõhn.
Mesilased nendes sumisevates puudes ei kavatsenudki magama minna. Keskööl oli näha, kuidas juustukarva kuldkollane vanakshammustatud kuu tõusis erksinisesse taevasse, kuid juba on kirdekaare taevas ahetamas ja vanal talukohal alustas rõõmuslobisevat hommikulaulu pruunselg-põõsalind ning naabri veidi kähisev kukk.
Lendavad õied
Putukaelu on muutunud ülimalt värvikirevaks – lennus on suured veiklevad kiirgliblikad, oranžid ohakaliblikad. Piksepeni ähvardav punane tiib musta-valgetäpilise tiiva all. Täpikud, sinitiivad, verikireslased vanapagana püksinööpidel – äiatari lilladel õitel. Esimesed varased rohutirtsud on siristamas.
Tavatult palju on sel aastal lehetäisid, aga juba on neid suu punnis õgimas kõiksugu lepatriinud, veidi hiljem võib neid ilmselt leida randadest suurte viirgudena. Sääseõudus jätkub, kuid kärbsed ja parmud on neid juba vapralt ületamas. Taas on puukide aktiivsem tegutsemise aeg, metsmaasikalt tulles tasub end korralikult üle vaadata.
Marjule
Kaseviha tegemise aeg hakkab otsa saama, lehed on vanad ja kõvad ning putukatest puretud. Südasuve märk on õitsev põdrakanep ja valminud murakad.
Aias on valmis esimesed punased sõstrad ja vaarikad, metsa alt võib noppida juba mustikaidki, kuid neid on tänavu paiguti, mõnes paigas käis kevadine öökülm mustikaõitest üle.
Nädalaga läks õide naistepuna ja korjata saab väikeseõielist pajulille ja maarjalepad sirutavad oma kollaseid õieridasid. Luigelill on täisõies ja õitseb iga kui viimane putk.
Puhkuse ilmapäevik!
Enne kui ära maakodusse puhkust veetma sõidad, mine osta endale ruuduline vihik. Sinna kirjuta võrkkiiges lesides üles kõik, mida näed. Kui mõni asi tundub kummaline ja arusaamatu, siis mine küsi naabrimemmelt või pöördu loodusraamatute poole. Küllap märkad varsti, milline vahva ja elurikas maailm sind ümbritseb. Kui internetiühendus käepärast, siis toksi ilmavaatlused sotsiaalmeediasse ka teistele lugemiseks.
LASTELE Ilmamäng: Üks-kaks-kolm...
Mängijad seisavad vööni vees ja hoiavad üksteisel kätest kinni. Seistakse kas ringis või partneriga paaris. Seejärel hüpatakse vees üles-alla loendades numbreid: “Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme!” Number kümne järel üles hüpates lastakse kätest lahti ja kükitatakse maandudes vee alla. Nii et pea on vee all. Võidab see kes on kõige kauem vee all.