Talupojad tegid kella viie klubile silmad ette

Ajavahemikus 1896–1898 tehtud foto heinateost, kus esiplaanil rahvariides naine rehaga. Foto: Heinrich Tiidermann/Eesti Ajaloomuuseum SA

Varajases ärkamises ja juhtimisgurude propageeritud kella viie klubis pole midagi uut, samuti pole siesta pidamine või lühike jõuuinak meile midagi sissetoodut – 19. sajandi Eesti talupoegade jaoks oli see kõik tavapärane kevadsuvise päeva osa.

„Vara üles, hilja voodi …” ütleb ju ka vanasõna, kuid kui vara siis oli vara? „Suvine periood algas aprillis, kui mindi üle päevakavale, mis tänapäeva mõttes tähendas tõesti väga varast ärkamist,” selgitas Eesti Rahva Muuseumi kuraator Liisi Jääts.

Kellad jõudsid jõukamatesse taludesse alles 19. sajandi lõpupoole, seega allikate järgi saab lähtuda pigem kirjeldusest, et suvel ärgati koidu ajal, mis tähendas päeva alustamist kella 3–4 ajal. „Samuti on teada, et mõisas teotööl käivad talupojad pidid kohal olema umbes pool viis, mis tähendab seda, et kaugemalt talust minnes tuli väga vara liikuma hakata,” lisas ta.

Kuigi suvine ja talvine päevakorraldus taludes veidi erines, juhtis seda päevavalguse hulk ja kui päike tõusis varakult, tuli seda aega lihtsalt kasutada.

Päevavalgust tuli ära kasutada maksimaaselt hästi, seega kui tõusis päike, algas ka päev. Foto: Elmo Riig

Varajase ärkamisega seostub ka väljend linnupetet võtma – tühja kõhuga linnulaulu kuulmist ei peetud heaks endeks, seega võeti enne õue­minekut ikka suutäis leiba. „Paljud ei taha ju tänagi kohe ärgates midagi süüa, seda tehakse paar tundi pärast ärkamist,” võrdles ta.

Pikem lõunapaus

Talupoegade päev jagunes Liisi Jäätsi sõnul söömavahedeks ehk tööperioodideks, mille vahel oli kolm suuremat söögikorda ja väiksed puhkepausid.

Esimene söögikord oli hommikul kella 8–9 ajal, kui 3–4 tundi tööd juba õues tehtud. Hommikusöögiks ning hingetõmbamiseks võeti aega umbes tunnike. Kella 13–14 ajal tehti aga pikem paus, umbes kaks tundi. „Söödi ja siis magati ehk lasti leiba luusse,” täiendas ta.

Suvel oli vara alustamine ja lõunapausi pidamine Jäätsi sõnul igapidi otstarbekas, sest siis ei pidanud kõige kuumemal ajal tööd tegema. Nii võib öelda, et lühikese siesta pidamine oli omane ka meie 19. sajandi talupoegadele.

Viimane suurem söögikord oli õhtul pärast päevatööde lõppu ning 9–10 ajal mindi magama.

Nende söögikordade vahel tehti ka väiksemaid pause ja palavõtmisi. „Tänapäeval öeldaks, et näksiti veidi. Söödi näiteks leiba ja silku ja ehk tukastati 15–20 minutit. Kuidas kellelgi parasjagu võimalust oli,” kirjeldas ta.

Ka tänapäeval soovitatakse väsimuse korral võtta päeval veerand tundi, heita pikali ja teha n-ö jõuuinak. „See värskendab väga palju ja küllap saadi ka siis aru, et sellest on abi,” sõnas ta.

Mulle esialgu tundus, et kuidas nad küll jaksasid päevast päeva kell 3–4 ärgata, aga unepausidega koos tuli umbes 7 tundi und ikka kenasti täis.

Talutööd tähendasid enamjaolt rasket füüsilist tööd, seega oli söömavahede ja puhkepausidega päev mõistlik lahendus. „Mulle esialgu tundus, et kuidas nad küll jaksasid päevast päeva kell 3–4 ärgata, aga unepausidega koos tuli umbes 7 tundi und ikka kenasti täis,” arutles Jääts.

Aega oli, aga polnud ka

Aja arvestamisest on Liisi Jäätsi sõnul vähem teada, kuid arvestust peeti päikese ja looduse järgi ja kasutati ajamääratlusi, näiteks koidu eel või kui kukk kolmandat korda laulab. Või pandi aega paika varju järgi: „Siis kui vari on kolm sammu pikk.”

Aega endasse suhtuti ka hoopis teisiti. Jäätsi sõnul saab mälestustest lugeda, et need, kes said haridust ja läksid linna, märkasid kodukülla tulles, kui palju rahulikum oli elutempo, rääkimata siis võrdlusest tänapäevase elukorraldusega.

Kui oli asja teise talusse, siis kohe asja juurde asumist võis pidada isegi ebaviisakaks. „Kõige jaoks võeti aega: oli aega piipu toppida või naabrimehega üle aia veidi jutustada, enne kui päris asjast juttu tehti,” kirjeldas ta.

Nii oligi toonane korraldus ehk veidi omapärane – ühelt poolt ärgati 3–4 ajal öösel, et kõigega valmis saada, samas võeti kõigeks ka aega. „Meile tundub see ehk kummaline, aga sellel oli väga praktiline ja mõistlik põhjus, miks selline elukorraldus püsis,” kõneles ta. „Tööjärg oli kogu aeg ees, otsa see ei saanud, sellega välditi pidevat rapsimist.”

Kindlasti oli töid, näiteks kevadine külviaeg, kui tuli jälgida sobivat ajaakent, et vili maha saaks, ja siis polnud aega piipu toppides lobiseda. „Sellest olenes eeloleva perioodi söögilaud,” märkis ta.

Puhkepäevi ei olnudki

Sügistalvisel ajal päevakava muutus, kuid näiteks nõudis rehepeks rohkelt aega ja vaeva ja mõnikord venis see isegi novembrisse. „Meenutustes kirjeldatakse, kui raske oli rehepeksuks 2–3 ajal öösel ärgata, sest seda tuli teha muudele igapäevatöödele lisaks. Kirjeldati, kuidas uni oli kogu aeg peal või mõni jäi seina najale magama,” vahendas ta.

Jääts lisas, et siinkohal tuleb muidugi arvesse võtta, et äärmuslikult rasked olukorrad mälestuses ikka võimenduvad. „Aga rehepeksuaeg oligi raske, tööd kuhjusid ja kindlasti ei olnud ka sügistalv rahulik magamise aeg,” nentis ta.

Loomapidamises pole selles osas midagi muutunud, et loomad vajavad talitamist iga päev. Nii ei olnud ka püha päev ehk hingamispäev kunagi meie mõistes päris puhkepäev. Ja kui ikka oli vaja mõni muu kibekiire töö ära teha, siis seda reeglina ka tehti. Foto: Henn Soodla

Päris puhkepäev polnud talurahva jaoks muidugi ükski – loomad tahtsid talitamist ja tööd tuli ikka teha. Ka pühapäeva pidamisega oli Jäätsi sõnul nii ja naa. „Kirik eeldas, et peetakse hingamispäeva ja käiakse kirikus, kuid Eesti talumees ei olnud alati väga kohusetundlik kirikus käija,” ütles ta. Kui töö oli vaja ära teha, siis seda ka tehti ning kaugema kandi talunikud ei jõudnudki igal nädalavahetusel kirikusse.

Aga rahvakalendris oli palju tähtpäevi, mida ikkagi tähistati. Mõne rahvakalendri päevaga kaasnes ühe või teise töö tegemise keeld. Ka need on Jäätsi sõnul ilmselt ratsionaalselt kujunenud. „Kui sa teatud päevadel mingeid töid ei tee, annab see sulle võimaluse taastuda,” võttis ta kokku.