Ujumisrõõmu sel aastal harukordselt vara rikkuv sinivetikas suudab õitseda ka jää all
22. juuni 2021, 12:25
Kui tavaliselt tulevad sinivetikad jutuks juulis ja augustis, siis tänavu on nende massiline vohamine ajaliselt ette poole nihkunud. Kuigi enamasti on veeõitsengud suvisel ajal, on see võimalik isegi jää all.
Keskkonnaagentuuri sünoptiku Kairo Kiitsaku sõnul näitavad satelliidiandmed, et sinivetikaid on Läänemeres üsna palju ning neid leidub ka Saaremaa ja Hiiumaa läheduses.
Sinivetikad moodustavad veepinnal õlitaolise kihi. Kui see koht muutub paksuks ja tihedaks, siis sinivetikad surevad ja moodustavad haisva löga.
Mõned sinivetikad toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Kui vees on sinivetikad, siis ei soovitata seal ujuda, välja arvatud juhul, kui vett mitu korda päevas testitakse.
"Lähiajal jätkub kuumade ilmade tõttu mereveetemperatuuri tõus ning sinivetikatele üha soojenev merevesi meeldib - see soodustab nende teket. Õnneks jäävad suuremad sinivetikate kolooniad meist veidi kaugemale avamerele. Kui aga tuule suuna osas tuleb suurem muutus, siis võivad hakata need rohkem meie vete suunas kanduma. See on vaid aja küsimus," hoiatas Kiitsak esmaspäeval.
Kes on sinivetikad?
Meteoroloog Jüri Kamenik selgitas, et sinivetikad ehk tsüanobakterid on evolutsiooniliselt väga vanad organismid ja neid on maailmas paari tuhande liigi ümber, Eestis on leitud neid ligikaudu 400 liiki. Nad võivad elada peaaegu mistahes keskkonnas, seal hulgas teiste organismide peal ja sees näiteks sümbiondina.
Kõige enam on neid siiski soojades magevetes, nt parasvöötme järvedes, kui pinnakiht on jõudnud suve jooksul piisavalt soojeneda ja samas vesi on toitainerikas. Just seetõttu avastatigi neid sel suvel esmalt just Harku järvest, kus vesi on jõudnud soojeneda 26 °C-ni ja järv on toitainerohke, võrdluseks: Pirital on vesi vaid 17 °C.
Ehkki vetes on tsüanobaktereid alati, vajavad nad massiliseks levimiseks nädalajagu väga sooja ja tuulevaikset ilma, lisaks toitainetest rohkelt lämmastikku ja fosforit.
Ehkki vetes on tsüanobaktereid alati, vajavad nad massiliseks levimiseks nädalajagu väga sooja ja tuulevaikset ilma, lisaks toitainetest rohkelt lämmastikku ja fosforit.
"Sinivetikatest pole kaugeltki kõik tervisele ohtlikud. Mürgiseid liike on tosinkond, osa neist erinevad perekonnad. Nad on üksikuna olles silmale nähtamatud, aga hulgaliselt koos olles moodustavad kolooniaid ja siis nad on silmale nähtavad," sõnas Kamenik.
Elusana on nende kolooniad rohekad, aga kui surnud, siis sinaka tooniga, sest valgusega lagunevad rohelised pigmendid ruttu, samas kui sinine pigment jääb alles. N"ad on levinud ja edukad seetõttu, et suudavad omastada õhulämmastikku, mida vetikad ja taimed ei suuda. Maismaataimedest suudavad õhulämmastikku omastada liblikõielised, aga sedagi vaid vastavate mügarbakterite abiga," põhjendas ta.
Veeõitseng aga tähendab muutust vee omadustes ja kvaliteedis: vesi muutub mikroorganismide hulgalise paljunemise tõttu häguseks, värv muutub ja vesi paistab ebameeldiv.
Isegi jää all
Kuigi enamasti on veeõitsengud suvisel ajal, on see võimalik isegi jää all, sest mikroorganisme on ka kõige puhtamas vees alati palju ja mõned liigid võivad kiiresti paljuneda jahedaski vees.
Mõnikord näib veeõitsenguna hoopiski õietolmu mass, mida mais ja juunis võib kalda või ranniku lähedal näha, aga see pole ohtlik ja on kollakat tooni. Et üldiselt on sinivetikad soojalembesed, siis veeõitsenguid on kõige rohkem juulis ja augusti toitainerohketes (eutrofeerunud) vetes.
Nad näivad kolooniatena välja niidisarnase püdela massina, eristudes teistest vetikatest, sest nad hõljuvad vabalt, st ei ole erinevatelt rohevetikatest kinnitud kividele jt pindadele. Ka lõhn võib olla päris ebameeldiv, eriti siis, kui nad on lagunemisfaasis – siis võib vesi haiseda ja meenutada kopitanud õhku.
Kui tsüanobaktereid on vees vähe, siis see ohtu ei kujuta. "Aga probleem on hulgalise paljunemisega, sest kui nad moodustavad kolooniaid, siis suureneb mürgiste ainete hulk vees, sest sinivetikad eraldavad elutegevuse käigus ja lagunedes tsüanotoksiine, mis on maksa- või närvimürk ja nahka ärritavad ühendeid," selgitas ta.
Sealjuures ei pruugi olla ühe ja sama tsüanobakteri liigi mürgisus tema sõnul ühesugune, vaid see varieerub, nii et kord on sama sinivetikas mürgine, teinekord ei kujuta mingit ohtu ehk räägitakse potentsiaalsest mürgisusest ja ohust. "Ka lagunev sinivetikakogum võib toksiine eraldada ja olenevalt veekogu omadusest ja ilmast võivad mürgid vees olla isegi mitu nädalat," sõnas ta.
Ehkki nad on potentsiaalselt ohtlikud, ei meenu Kamenikule ühtegi juhtumit Eestist, kui keegi oleks saanud tõsise tervisekahjustuse või sinivetikate tõttu ära surnud. "Pigem on rohkem juhtumeid lemmikloomadega, nt kui koer neelab suures koguses palava ilma tõttu sinivetikaid täis vett alla, kuid suurema tundlikkuse tõttu piisab koertel mürgistuse saamiseks isegi vaid sinivetikatest märja karva lakkumisest," lisas ta.
Inimestel on rohkem probleeme nahaga: kes mingil põhjusel tundlikumad, võivad saada lööbelaadse nahakahjustuse, aga püsivaid terviserikkeid see põhjustada ei tohiks. "See oht, et midagi väga hullu juhtub, on siis, kui neelata sinivetikaid suures koguses alla. Kui see siiski juhtub, tekib haigestumus, mis väljendub naha ja silmade ärritusena, halvas enesetundes, kõhulahtisuses, palavikus, nohus, köhas, lihasvaludes," võttis ta kokku.