Turismile ja ratsaspordile tuginevat hobusekasvatust veavad entusiastid

Maria talu peremehe Enn Ranna kirg on eesti raskeveohobused, parajasti on vankri ees kuueaastane Veenus. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Hea on nuumata pilku maastikel, mida ilustavad hobused, olgu neid siis koplis paar või paarkümmend. Kui palju on Eestis põliseid veo-, sõidu- ja ratsutamisloomi, on andmebaasidest keerulisem otsida kui Hiina mõistatust lahendada. Koduriigis on kuus hobuste aretusühistut, mitu haruseltsi ja kolm ohustatud tõugude nimekirja kantud põlistõugu: eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune.

Peamiselt turismile ja ratsaspordile tuginevas harus jätkub entusiaste, kelle hulgas on ka Pärnu linna Kõpu küla Maria talu peremees Enn Rand, hobusekasvatajate seltsi juhatuse liige, kes juhib eesti raskeveohobuste haruseltsi.

Esimese trakeeni tõugu hobuse ostis Ranna pere 1995. aastal Heimtali hobusekasvandusest. Raskeveohobuste aeg saabus Virumaalt muretsetud kabjalisega ning eesti hobune lisandus Pärnumaalt selle tõu aretaja Maret Kärdi tallist. Sellel kevadel on talus 15 eesti raskeveo ja tori tõugu hobust. Valminud on sisemaneež ja harjutusväljak, rajatud ratsakeskus, mis on osa Maria talu tegevusest majutus-, toitlustus- ja konverentsiteenuse ning kontsertide korraldamise kõrval.

„Armastus hobuste vastu oli mul ilmselt sisemuses kaua peidus, sest minu vanaisa oli Eesti ratsarügemendi poiss ja talus peeti hobuseid ning tehti nendega tööd, kuni nõukogude võim loomad rekvireeris,” rääkis Enn Rand. „Kui me talu taastamise ajajärgul ostsime esimese hobuse, mõtlesime, millist lisaväärtust see loob. 1996. aastal korraldasime esimese üleriigilise ratsavõistluse, samal ajal peeti siin rahvusvahelist puuskulptuuride sümpoosioni ja vihma kallas nii, et jõgi ajas üle kallaste.”

Võistlejaid mitmest riigist

Kes teeb, see jõuab, ütleb rahvatarkus. Maria talu pererahvas, Enn abikaasa Riina Rannaga on uskumatult töökad ja jõuavad palju. Sel jaanikuul oli nende talu Baltikumi esimese rahvusvahelise ratsaspordifestivali CHI (Concour Hippique Internationale) kuue riigi 200 sportlase võõrustaja. Maailmakarika etapid toimusid kooli- ja takistussõidus, rahvusvaheline võistlus rakendispordis.

Mastaapse võistluse direktori tiitliga Enn Rand on rõõmus, sest piiratud reisimisvõimalustest hoolimata kogunes Pärnumaale palju sportlasi.

Eesti parim koolisõitja, oma võistlusalal Tokyo olümpiamängude kandidaat Dina Ellermann arvab, et selliste võistluste jaoks on Maria talu väga heas asukohas, sest Läti, Leedu ja Poola sportlastele on siia lähedale tulla, kuigi ollakse harjunud, et suuremad võistlused peetakse Põhja-Eestis.

„Esmakordselt on selline rahvusvaheline võistlus Pärnumaal, lausa kahenädalane ratsaspordifestival,” mainis Ellermann, kes võttis siin osa maailmakarika etapist koolisõidus. „Kompleks on suur, siia saab palju sportlasi kokku koguda ning on palju võistlusklasse. Ükski sportlane ei tooks oma hobust siia, kui tingimused poleks täidetud, hobuste heaolu on ikka A ja O, sportlaste võistluspartnerid on hobused ja neid me hoiame väga.”

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevdirektor Krista Sepp oli rahul, et võistlustel olid esindatud ka tori tõugu hobused, meie rahvuskultuuri üks alussambaid.

Võistluste viimase päeva, 13. juuni õhtul toimus takistussõit kõrgusega kuni 145 sentimeetrit, mille grand prix’ võitis Paul Argus hobusel Freedom.

Maria talus jäävad hobuhuviliste kasutusse talu ratsakeskus, peremehe hobiks aga hobuste kasvatamine, aretamine, müük ja kasutamine spordis.

„Meil on kaks toredat mära, eesti raskeveohobust Naeratus ja Veenus, nende varssadena kasvavad Kullakalli ja Kallikalli, plaanime Naeratuse ja Veenuse viia paaritama ja tuleval aastal on oodata kenasid järglasi,” elavneb Enn Rand, kes nimetab ennast raskeveohobuste fänniks.

Kõik algas juubelikingist

Liivi lahe lähedasest Maria talust põiki lõunasse jääb Otepää valla Neeruti küla, mille Tiigi talu pererahvas tutvustab oma tegevusi kui Ponimaad. Sama nimi on ka paarkümmend aastat tagasi asutatud osaühingul, mille juhatuse liikmed on endised linnainimesed Tiiu ja Kalev Toots. Maatalus peavad nad villalambaid, alpakasid, ponisid ning kasvatavad eesti ja tori tõugu hobuseid. Kabjalisi on sel jaanikuul 23, aga neid on olnud ka peaaegu topelt rohkem. Ikka armastusest ja entusiasmist.

Perenaise Tiiu Tootsi jutu järgi algas nende hobumajandus päevast, mil nad mehega tähistasid kokku saja aasta juubelit ning neile kingiti kahepäevane varss.

„Päris juhuslikult sellist elus kingitust meile ei tehtud, olime Vidrikel Maarika Vahteri talus nädalavahetuseti ratsutamas käinud, soetasime paar hobust juurde ja kui järgmisel, 2004. aastal sündis esimene varss, muretsesime neile kodu,” meenutab Tiiu Toots hobupidamise algust.

Pooleteisekuune ponivarss uudistab imearmsate silmadega Tiigi talu õue Valgamaal. Foto: Bianca Triinu Toots

Missioonitundest keskenduvad Tootsid hääbumisohtu sattunud ja maailma ohustatud tõugude nimekirja kantud eesti hobusele ehk maahobusele, kes on osa meie rahvuskultuurist. Tori tõugu hobuste kohta mainib Tiiu Toots, et need on ilusad, leebed ja töökad loomad, kelle aretuses on nad püüdnud säilitada ajaloolist genofondi ja minimaalset võõrveresuse osatähtsust.

„Esimese lapselapse tarvis soetasime ponisid ja meie eesti tõugu poni Ralf võitis Saku suurhallis kõiki peeneid sportponisid,” mainib ta. „Ponide puhul on kõige tähtsam ratsaniku osa ning vedas, et meie täkupoiss leidis Vändrast hingesugulaseks tol ajal veel 11aastase Kati Raidma.”

Tähelepanekute järgi meeldib Ponimaa külastajatele, kui hobused ja ponid on inimestest sõbralikult huvitatud ning tekitavad neis turvatunnet.

„Aastaid tagasi ütles lapselaps, et ta ei taha loomaaias käia, sest seal ei ole loomadel loomulik silmavaade ja nad ei saaks vabas looduses hakkama,” meenutas Tiiu Toots vanaemana ühte seika. „Sama on inimeste lastega, kes veedavad enamiku ajast korteris ja õue saavad minna ainult turvaisiku toetusel, nemadki ei oska ju vabas looduses hakkama saada, nad kardavad kõike alates kärbsest ning kui nad saavad korra poniga sõita, ei muuda see nende elus midagi.”

Aga elu ei mahu ühe mõõdupuu alla. Ühel laste sünnipäeval sõidutasid Tootsid lapsi ponidega ja kui hakkas sadama, lustisid väikesed pidulised vihma käes edasi.

Jutukaaslase teada on Luunja lähedal Saksa tallides treeningrühm juba viieaastastele, mudilased sõidavad isegi tori tõugu hobustel. Nende laste erilisus paistab tema sõnul silma füüsilise võimekuse, enesekindluse, suhtlemise ja uudishimuga.

Vanarahval on oma truu abilise kohta hulga ütlemisi, millest uusaega sobitub Wiedemanni tarkus: jalg on hobuse töötegija.