Helkivad ööpilved on ilmselt seotud kliimamuutustega

Tänapäeval on teada, et helkivad ööpilved koosnevad väga väikestest jääkristallidest. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kuna helkivate ööpilvede hooaeg on saabunud, on kohane nendega veel jätkata. Seekord pööran tähelepanu nende ajaloole ja vaatlemisele, kuid puudutan ka prognoosimise võimalusi.

Esimest korda registreeris kindlalt polaarmesosfääripilved 1885. aastal korraga mitu vaatlejat, sealhulgas Eestist Karl Ernst Albrecht Hartwig. On kahtlustatud, et juba 1851. aastal võis neid näha Tartus Johann Heinrich Mädler. Lõunapoolkeral registreeriti nende nägemine esmakordselt 1888. aastal Punta Arenases. Esialgu seostati neid 1883. aastal toimunud Krakatau vulkaanipurskega, mille tõttu sattus atmosfääri, sealhulgas stratosfääri ja ilmselt siis ka mesosfääri, palju tolmu. Kuid pilvi nähti edaspidigi ikka ja jälle, kui tolm oli juba atmosfäärist sadeneda jõudnud. Seega on jäänud helkivate algus müsteeriumiks.

Tänapäeval on teada, et helkivad ööpilved koosnevad väga väikestest jääkristallidest. Öiste kaunitaride esinemise sagedus on isegi kasvanud, sest mesosfäär jahtub tasapisi. Täpne põhjus on teadmata, kuid suure tõenäosusega on nähtus seotud nn kliimamuutusega.

Varem arvati, et neid ilmub taevasse vaid valgete ööde vööndis. Seda arvati, sest pooluste lähedal on suvel taevas heledam kuni selleni välja, et päike ei loojugi (polaarpäev) ja seetõttu ei ole helkivad ööpilved taeva taustal silmaga lihtsalt eristatavad. Hiljem selgitati välja, et mida poolusele lähemale, seda rohkem neid on, kuni esinemissageduse maksimumini pooluse kohal, kus neid on enam kui pooltel päevadel suvel.

Nõukogude Liidus ja sealhulgas Eestis vaadeldi helkivaid ööpilvi aktiivselt ja vaatlusmetoodikas saavutati hea kvaliteet. Eestlastest sai helkivate ööpilvede uurijana tuntuks teenekas Charles Villmann (1923–1992), kes juhtis pikka aega seda tööd Tartu observatooriumis ja kogu NSV Liidus ning isegi maailmas laiemalt. Tänapäeval on üks tähtsaimaid uurimiskeskusi maailmas Kiruna Põhja-Rootsis.

Et ennustada helkivaid ööpilvi, tuleb koostada prognoos mesosfääri kohta. Esimene selline prognoos maailmas tehti eksperimendi korras 2010. aastal.

Selle aluseks võeti Rossby lained – eesmärk oli kindlaks teha, millal need on mesosfääri suhtes jahtumisfaasis. Eesti seisukohast tähendab see tavaliselt seda, et jäädakse polaarfrondi tagalasse, kus on soodsad tingimused polaarse õhumassi sissetungiks.

Tõepoolest, võimsaimad vaatemängud ongi just jaheda või keskmiselt sooja, mitte aga kuuma õhumassi korral, sest siis jäädakse polaarfrondi tagalasse ja see vastab üldisemalt Rossby lainete jahtumisfaasile.

Eestisse on jõudnud troopiline kuumus. See tähendab, et sooja on öösiti 15…20 ja päeval 25…32 °C. Juba on muretsetud, kuidas sellist meeletut jaaniaegset kuumust üle elada, sest kõrvetavat kuumust ja lämbet õhku jätkub koguni nädalaks, kui mitte kauemaks. Paistab, et juhtub statistiliselt võimatu: 3. korda järjest on juuni kõige soojem suvekuu.