Nädala mõte: niidetud Eesti

Rapsipõld. Foto: Sille Annuk

Nädalavahetusel sõitsin Viljandimaalt Ida-Virumaale. No ikka maru ilus oli see teekond. Avar, kena, sinine taevas, kuldsed rapsipõllud. Seal, kus hektarite kaupa kollendavat põldu, oli näha ka imetlejaid ja pildistajaid. Isegi õhkasin, et see suvine teel olemise tunne on igal aastal uus, kui abikaasa kõrvalt teatas: „Ilus on see niidetud Eestimaa.”

Niidetud? Aga nii see täpselt ongi – niidetud, hooldatud, haritud on see maastik, millel meie silm puhkab.

Tõsi. Klassikaline maaelu idüll on aastatega muidugi muutunud. Arutasime just hiljuti toimetuses, kuidas rohtu söövaid lehmi võib näha pigem mõne arvuti töölaual või Navitrolla maalil kui ringi sõites. Aga näeb lihaveiseid ja vahel lambaidki.

Heinarõukusid suve alguses enam ei näe, küll aga suve lõpus põhupalle, mille peal ja ees jälle tore poseerida.

Mõnes maakohas veel saab lapsepõlvenostalgilisel tolmaval kruusateel jalutada, taas mõne pildi seal teha, aga enamasti on ka külateed saanud mustkatte alla.

Eks imetlemise vormgi ole veidi muutunud. Nii lihtne on oma emotsiooni jagada lähemate ja kaugemate tuttavatega mõnes sotsiaalmeedia keskkonnas. Või lausa planeerida fotosessioone loodusesse. Ka tänases lehes on juttu sellest, kuidas põllumehed on pildistamiseks eraldi paigadki valmis seadnud. Mullu külvatud päevalillepõldudele lausa kutsuti pildistama. Ja kui ikka soov pildistada, aga kodukandis pole spetsiaalselt kohta, kus põllusessiooni korraldada, soovitavad põllumehed alati nõu ja luba küsida. Nii ei teki hiljem paksu pahandust ja negatiivne kogemus jääb sellest nii põllumehele kui ka seltskonnale, kes näiteks rapsipõllul õhtupäikeses lootis kauneid kaadreid püüda.

Pärast üheksat kuud pimedust ja ebamäärast aastaaega, kus vahel ei tea, kas on oktoober, detsember või veebruar, muidugi tulebki looduses aega veeta, värsket kraami nõrkemiseni pugida ja oma patareisid positiivsete emotsioonidega laadida. Nagu ma hiljuti ühe loo tarbeks tegevusterapeutidelt teada sain, aitab juba ainuüksi looduspildi vaatamine stressi langetada. Kujutage siis ette, mida teeb suvepuhkus Eestimaa looduses.

Aga tulen tagasi niidetud Eestimaa juurde. Kogu see ilu, mida silmaga haarata ja kaameraga pildistada, pole ju tegelikult looduslik. Kuldsed rapsi- või viljapõllud on põllumeeste töö tulemus, mõnus marjamets metsameeste töö tulem. Elame sellises piirkonnas, et hooldamata jätmise korral oleks meil üsna kiiresti võsane ja padrikus maastik. Ja kui ei niideta, siis kaovadki näiteks kullerkupud, pääsusilmad. Ja kes teab, mis liigid veel.