Selja sovetiaegses sööklas vanamehed enam pekki ei söö

„Täies elujõus mehemürakas ostab pool suppi, mis maksab üks viiskümmend, ilmselgelt pole põhjuseks isupuudus!” põrutab Küllike Altenberg (45), kelle Seljal asuva söökla Kuuvarjutus uksed on lockdown’i järel jälle kõigile Paide-Pärnu maanteel liiklejatele valla.

„Me näeme siin kõike ja kõiki. Üheksa aastat tagasi, kui alustasime, külastasid meid rohkem rekajuhid, kes sõid korralikult nii hommikul kui ka lõunal. Nüüd pean tõdema, et neil pole lihtsalt enam raha,” räägib Altenberg. Ta ütleb, et saab kohe aru, millal on palgapäevad, millal laekuvad lastetoetused. „Arusaadav, elekter maksab, lapsed on koduõppel olnud, tahtsid süüa kogu aeg, emadel pole enam aluspesu ostmiseks raha, nagu Anu Välba hommikusaateski mainiti.”

Hiljuti külastas Kuuvarjutust vanapaar, kes tellisid mõlemad kohvi ja magusa saiakese. Arve oli kolm eurot, mille peale vanamemm hakkas nurisema: miks nii kallis? Mees tuletas talle siis meelde, et nad ei ela enam nõukogude ajal, vahepeal on rahanumbrid ja hinnad muutunud. „Klient ei taha ka 80 sendi eest klaasi piima osta, sest poest saab ju 45 sendiga terve paki,” mainib Altenberg.

Eesti mees sööb kapsasalatit

Mullu esimese kriisi ajal ei pannud riik neile nii suuri piiranguid ning inimesed olid tänulikud, kui söökla uksed olid lahti. „Nüüd tulevad ja küsivad, et mis mõttes ei tohi siseruumides süüa,” on inimesed Altenbergi arvates piirangutest väsinud ja pahurad.

„Kohalik meil palju ei käigi, meil käib metsamees, töömees ja läbisõitev kaubamees, karjalauda, kontori ja töökoja tööline. Kui ta tuleb, siis ta lubab endale kerge eine, supi, magustoidu, kerge ja odava. Eesti mees sööb väga hästi ka kapsasalatit ja joob vett, kui tasuta antakse,” naerab Altenberg.