Mõeldes piimale, võib kangastuda idülliline kujutelm: varajane suvehommik, kusagilt kostab vaikset ammumist, lüpsja astub läbi kastese rohu hommikusele lüpsile. Viiskümmend aastat tagasi nii kohvipiima toodetigi, praegu on see teekond hoopis seiklusrohkem. Piima nii-öelda elu algab farmis. Võib isegi öelda, lausa lehmast.

Maitsva piima saab õnnelikult lehmalt, lehm on õnnelik, kui tal on hea söök ja laudas mõnus olla. „Valio piim kogutakse Kesk- ja Lõuna-Eesti piimafarmidest, kus lehmade toidulauale kuuluvad rohu- ja maisisilo, teravili, mais, soja ja rapsikook ning mineraalid. Kes parajasti ei mäletse ja lüpsikarussellil ei tiirle, pikutab niisama või laseb ennast massaažiharjastel sügada,” teab Alma piimaekspert Elle Must rääkida.

Lüpsmine on tänapäeval kõrgtehnoloogiline protsess, kus on kasutusel mitut sorti masinaid, lüpsikarusselle ja -roboteid, mis pehmete nisakummide abil lehma nisade külge kinnituvad. Protsess on lehma elektroonilise kõrvamärgi ja kaelaanduri abil täpselt registreeritav. „Pärast lüpsi saab arvutist kohe näha, kui palju ja kui kiiresti iga lehm piima andis ja palju piima kokku tuli,” selgitas Must.

Tema sõnul annab üks keskmine lehm päevas 25–30 liitrit piima.

Kommentaarid
Copy