Nädala mõte: kas nüüd kukubki kokku?

Praegu on mahemaa unistus Eestile veel käegakatsutav, oleme Euroopa eesotsas. Foto: Mailiis Ollino

See ei ole esimene kord, kui meie leheveergudel kõlavad pealkirjas sõnad „mahemaa”, „unistus” ja „kukub kokku”. Sõnade järjekord ja asetus on sõltunud olukorrast.

Küll oleme kirjutanud Eesti unistusest saada 2021. aasta lõpuks mahemaaks, kus 51% Eesti maismaal kasvaks mahetoodang. Aasta tagasi oli jutuks, kuidas selle unistuse täitumisest on veel palju puudu. Tänavu veebruaris sai selgeks, et mahemaa unistus kukkuski kokku.

Ometi on Eestis praegu põllumajandusliku mahemaa osakaal ligemale 23%. Sellega oleme Euroopas tabeli eesotsas. Paistame silma ja võinuksime kujuneda edulooks. Ent nüüd on võimalus hoopis vastupidisel viisil Euroopas kuulsust koguda.

Tänases leheloos on lahti seletatud, kuidas uue esialgse eelarveperioodi kohaselt hakkavad mahetootjad senisest märkimisväärselt vähem toetust saama. Kui seni pidid tootjad rinda pistma tugeva konkurentsikasvuga, mis tuleneb euromaade eesmärgist muuta 2030. aastaks 25% põllumajandusmaast mahedaks, siis nüüd kahanevad ka nende toetused.

Ministri sõnul aga toetussumma ei kahane, vaid hoopis kasvab. Tõesti, üldsumma suureneb, ent toetatavaid ühikuid (hektareid, loomi) on vahepeal juurde tulnud, sest mahemaad ju muudkui lisandub. Nii tekibki olukord, kus loomapidaja hakkab näiteks vasika eest looma heaolutoetust saama senise 17 euro asemel 5 eurot.

Niisiis võib eeldada, et üle 23% meie mahemaa osakaal ei tõusegi, pigem hakkab see drastiliselt langema, sest kes ikka tahab tegutseda konkurentsivõimetult.

Kuna tegu on esialgse eelarveperioodiga, on veel lootust, et mahetootjate hääl jõuab otsustajateni ja asjad vaadatakse üle. Loodan, et mõne aja pärast võib kõik need read südamerahus unustada, sest nagu öeldakse, lootus sureb viimasena.