Lilleniidud on kui inimese elukaar – ilu õpib märkama igas faasis

Helle Väärsi on maastiku­arhitekt, kes juba paarkümmend aastat ­rajanud lilleniitusid. Foto: Erakogu

Omal ajal otsis Helle Väärsi oma kodumaastiku kujundamiseks varianti, mis sobiks tema elustiiliga: ei pea nii palju vaeva nägema, aga tulemus on esteetiline. „Eelmise aasta lõpus olin üllatunud, et olin Eesti arhitektuuripreemiate nominentide ­hulgas, kuna olen propageerinud lilleniite ja koolitanud sel alal – selle üle on mul hea meel,” ütles Väärsi.

Helle Väärsi on maastikuarhitekt, kes on paarkümmend aastat rajanud oma kodu ümber Lääne-Virumaal Oandul lilleniite. Ta on aastate jooksul koolitanud selles valdkonnas paljusid alates arhitektidest ja lõpetades koolilastega ning pannud oma tähelepanekud ka kaante vahele, raamatusse „Lilleniit ja kõrrelised minu aias” (Varrak 2016).

„Olen veidi hämmingus, et lilleniidud on peavoolustunud,” kostis ta tänavusele Teeme Ära kampaaniale viidates. See rõõmustab või nagu ta maastikuarhitektile omaselt ütleb: iga ruutmeeter loeb.

Lilleniitudest kipub Väärsi sõnul inimestel pisut vale arusaam olema, justkui ei peaks sellega üldse vaeva nägema. „Nagu iga asjaga, tuleb alguses vaeva näha ja hoolt kanda, et see toimiks. Lilleniidu rajamine on üks võimalus oma ümbrust kujundada, aga mitte kerge variant,” kinnitab pikaaegsete kogemustega maastiku­arhitekt.

Kõik algab pinnasest

Kui tahta toredat õitsvat lilleniitu mitmeks aastaks, peab olema selleks vastav pinnas. „Tihti inimesed tahavad lilleniitu rajada näiteks vanale kartulimaale. See on kehv variant, sest sinna on aegade jooksul komposti ja sõnnikut viidud. Aga et lilleniit oleks tore, peaks olema ääretult lahja maa,” tõdes Väärsi.