Helle Väärsi on maastikuarhitekt, kes on paarkümmend aastat rajanud oma kodu ümber Lääne-Virumaal Oandul lilleniite. Ta on aastate jooksul koolitanud selles valdkonnas paljusid alates arhitektidest ja lõpetades koolilastega ning pannud oma tähelepanekud ka kaante vahele, raamatusse „Lilleniit ja kõrrelised minu aias” (Varrak 2016).
„Olen veidi hämmingus, et lilleniidud on peavoolustunud,” kostis ta tänavusele Teeme Ära kampaaniale viidates. See rõõmustab või nagu ta maastikuarhitektile omaselt ütleb: iga ruutmeeter loeb.
Lilleniitudest kipub Väärsi sõnul inimestel pisut vale arusaam olema, justkui ei peaks sellega üldse vaeva nägema. „Nagu iga asjaga, tuleb alguses vaeva näha ja hoolt kanda, et see toimiks. Lilleniidu rajamine on üks võimalus oma ümbrust kujundada, aga mitte kerge variant,” kinnitab pikaaegsete kogemustega maastikuarhitekt.
Kõik algab pinnasest
Kui tahta toredat õitsvat lilleniitu mitmeks aastaks, peab olema selleks vastav pinnas. „Tihti inimesed tahavad lilleniitu rajada näiteks vanale kartulimaale. See on kehv variant, sest sinna on aegade jooksul komposti ja sõnnikut viidud. Aga et lilleniit oleks tore, peaks olema ääretult lahja maa,” tõdes Väärsi.