Niitude võsastumine on viinud selleni, et paljudes Eesti piirkondades on kunagi nii tavalisena tundunud võimalus noppida vaasi kena kimp kullerkuppe jäänudki vaid kenaks mälestuseks, sest hoolsalgi otsimisel leiab vaid mõne üksiku taime.
Kullerkupud kipuvad Eesti niitudelt kaduma
Mullu avaldatud Eesti taimede levikuatlas, mis võrdles aastatel 2006–2020 tehtud vaatlusandmeid varasematega, ei näitagi, et kullerkupud oleksid kuskile kadunud, sest kaardile märgitud leiukohti on palju – tühjaks on jäänud vaid mõni üksik ala. Ometi on kullerkuppe täis niidu avastamine aina haruldasem.
Atlase üks koostaja, botaanik Toomas Kukk selgitas, et Eesti taimede levikuatlasel on Eesti territoorium vaatluse kaardistamiseks jagatud ruutudeks ja iga ruudu kohta on tehtud märge, kas vaadeldud liik seal kasvab või mitte, kuid üle sajaruutkilomeetrise ala jaoks (üheksa korda üksteist kilomeetrit) piisas äramärkimiseks ka ühest taimest. „Sellel alal ei vaadatud üle iga ruutkilomeetrit, vaid külastati elupaiku ehk eri tüüpe niite, soid ja metsi,” selgitas ta metoodikat.
Taimeatlases on igale liigile lisatud eksperdihinnang: milline on taime ohustatus ja selle kohtamissagedus, kas see on kasvanud või kahanenud. „Kullerkupu kohta on märgitud, et on tugevasti langenud,” kinnitas ta.