Nädala mõte: saemees Jüri

Põhjusi saag käima tõmmata ikka leiab. Foto: Arvo Meeks

Te teate küll seda pilti. Mis tunde tekitas? Tegi nalja.

Saega oma krundi peal puid maha võttev Jüri või ükskõik milline teine Eesti mees on tubli töömees. Aga harvesteriga metsas müttav, kellegi kodumajaks või meie laste õpikute tarbeks palke lõikav on suisa kurjategija. Paneb mõtlema.

Kindlasti te nüüd ütlete, et metsa võetakse liiga palju maha. Võib-olla, peab palju aastaid õppima, et ses küsimuses sõna võtmiseks piisavalt teadmisi omada. Aga milline oleks alternatiiv? Juba praegu ei jätku meie puidutööstusele palki. Kas paiskame kütust rohkem õhku ja veame palgid piiri tagant sisse? Või hakkame puidu asemel rohkem plasti kodudesse kuhjama? Kui puidutööstused toorme nappuses uksed sulgevad, suunduvad maal korralikku palka teenivad pereisad Soome.

Tegelikult tahtsin arutleda ikka selle üle, kas metsatööstust manades me ise käitume puudesõbralikumalt. Mina näen, et mitte.

Mu oma kodu ümber, metsa rajatud uusarenduses on küll kohustus jätta krundile kasvama kolmandik puudest, aga millegipärast tehakse paljud platsid ikka lagedaks. Sama näen ringi sõites. Valitakse kodu rajamiseks kena kõrghaljastusega krunt ja siis plats puhtaks. Puud varjavad ju päikest, pudistavad lehti ja võivad tormiga maha kukkuda. Põhjusi saag käima tõmmata ikka leiab.

Vahel on põhjus õigustatud. Meiegi pidime võimsa kase maha võtma, sest ehituse ajal olid juurtel sõtkunud masinad oma jälje jätnud. Kask küll visalt kasvas, kuid aasta-aastalt sadas sellelt iga tugevama tuule järel järjest pirakamaid kuivanud oksi.

Ilmselgelt polnud arendajad osanud arvestada, kuidas ehitades puid säästa. Usun, et selles polnud pahatahtlikkust, vastupidi – taheti head ja jäeti tulevase pererahva rõõmuks kasvama võimas puu, aga teadmatusest tehti siiski kahju.

Ilus mets ei kasva inimese hooleta, uhke puu meie õuel nõuab teadmisi. Usaldagem selles asjatundjaid. Arboristi võib nõu andma kutsuda isegi enne puu istutamist. Kindlasti enne sae käimatõmbamist.