Jänesekapsad metsas ja aias

Metsa all õitsev jänesekapsas on kaunis vaatepilt. Foto: Shutterstock

Jänesekapsa (Oxalis) perekonda kuulub ligi kolmsada liiki, millest vaid üks kasvab Eestis looduslikult. Enamik jänesekapsaid kasvab troopikas maakera lõunapoolkeral.

Harilik jänesekapsas (O. acetocella) eelistab varjulist ja metsakõdusegust happelist kasvukohta, kõige sagedamini võib kohata kuusikutes, üsnagi arvukalt ja kevadel võrdlemisi varakult. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis tal on all lihakate soomustega kaetud risoom, mille külge kinnituvad harunevad juured. Risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaik, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart harilikul jänesekapsal polegi.

Siiski teeb jänesekapsas veel ühe huvitava vingerpussi. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Botaanikud aga räägivad, et jänesekapsas õitseb kuni hilissügiseni. Kuidas on see võimalik, miks me neid õisi siis ei näe? Lugu on nii, et hilisemad õied on erinevalt kevadistest lühikese raoga ja peidavad end metsakõdusse või tihedasse samblakihti ära. Selliseid õisi ei näe kunagi avatult: need jäävadki pungataoliselt kinniseks. Kui see õis aga katki lõigata, siis on näha, et tal pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Mõistagi arvame, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule, kuid siin juhib jänesekapsas meid eksiteele. Need õied tolmeldavad end ise ja keeruliste mehhanismide abil arenevad neis lõpuks täiesti idanemisvõimelised normaalse välimusega seemned. Neid seemneid kannavad edasi sipelgad, külvates nii jänesekapsast üle kogu metsamaa.

Jänesekapsas ilutaimena

Ilutaimedena kasvatatakse peamiselt Põhja-Ameerikast pärit liike. Õnne-jänesekapsas on looduslikult levinud Mehhikos. Pruunide laikudega suured helerohelised lehed meenutavad neljalehelist ristikut. Õied on roosad ning rõõmustavad silma juunist septembrini. Taim sobib madala kasvu ja pika õitseaja tõttu kasvatamiseks kiviktaimlas, äärislillena, ka rõdukastis ja terrassipotis. Aeda võib istutada mai teisel poolel, kui pinnas on piisavalt soojenenud.

Õnne-jänesekapsas. Foto: Shutterstock

Näärmekas jänesekapsas (Oxalis adenophylla) kasvab looduslikult Lõuna-Ameerika mägedes, millega seletub ka tema talvekindlus. Sobib kasvatamiseks peenras ja kiviktaimlas. Eelistab päikeselist või kergelt varjutatud, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Istutusaeg on sügis. Võib kasvada pikka aega ühel kohal, moodustades suuri puhmaid ja olles dekoratiivne (eriti oma voldiliste hõbehallide lehtede tõttu) pinnakate.

Santa Katariina jänesekapsas (O. Catharinensis). Õrnroosade õite ja purpurvioletsete suurte lehtedega, millel võivad esineda roosakad pigmendilaigud. Kasvab tavalisel aiamullal, kõrgus kuni 10 cm, õitseb kuni esimeste öökülmadeni. Väga kaunis suuremas grupis, üksiktaimena lihtsalt „jääb kahe silma vahele”.

Lisaks kasutatakse meil iluaianduses veel punast jänesekapsast, brasiilia jänesekapsast, üheksalehist jänesekapsast, lõhislehelist jänesekapsast, argentiina jänesekapsast, mugul-jänesekapsast jt. Seega võime jänesekapsaste abil esindada aias ja toas peaaegu kõiki troopika maid ja rahvaid.

Jänesekapsas ravimtaimena

Jänesekapsaravimid madaldavad arteriaalset vererõhku, neil on põletiku-, skorbuudi- ja ateroskleroosivastane toime ning need normaliseerivad maonõre happesust. Taimedest välja pressitud mahla (või ka purustatud lehti) pannakse kasvajatele ja paisetele, samuti vanadele halvasti paranevatele haavadele. Mahla, lahjendatud veega vahekorras 1 : 4, kasutatakse suu loputamiseks stomatiidi ehk suu limaskesta põletiku korral. Neid tarvitatakse funktsionaalsete südame- ja veresoonkonnahaiguste ning alahappesusega gastriidi raviks, aga ka ateroskleroosi ärahoidmiseks. Ravimitoormena kasutatakse taime maapealset osa (ürti), mida kogutakse õitsemise ajal. Kuivatatakse katusealuses või kuivatis (ahjus) temperatuuril 40–50 °C. Säilitatakse kuivas ruumis üks aasta. Jänesekapsast võib teha ka toorsalatit või kasutada seda toidu maitsestamiseks, eriti soovitatav on see C-vitamiini vaeguse ja maksahaiguste korral.

Kasutatakse ka jänesekapsatõmmist (leotist) piimaga: 1 sl 2 klaasi keema aetud piima kohta, lasta tõmmata 30–45 min, kurnata. Tõmmist võtta söögi ajal pool klaasi 2–3 korda päevas. Sellega soovitatakse ravida neerupõletikku ja külmetusest tingitud palavikku.

Jänesekapsas toidutaimena

Tema hapukat maitset on tundnud igaüks. Kõige rohkem sõid jänesekapsast muidugi karjused: esiteks oli loomade karjatamisel ikka mahti neid korjata, teiseks polnud karjuse toidukott ülearu rikkalik ega mitmekesine, nii et loodusest otsiti kõikvõimalikku söödavat kraami lisaks. Kuna karjuste põhijook oli piim või hapupiim, ei olnud karta ka organismile kahjuliku oblikhappe mõju. Nii salatit kui ka suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid C-vitamiini-rikkad on lehed. Biokeemiline koostis sarnaneb paljus hapuoblikaga. Seejuures peab siiski teadma, et miski liigne ei ole hea.

Suures koguses sööduna võivad jänesekapsa lehed põhjustada mürgistust ja rasket neerukahjustust. Taime hapu maitse tuleb esile siiski seoses suure kaaliumoksalaadi sisaldusega. Oblikhappesoolade ladestumissoodumuse, verehüübivushäirete ja krambisoodumuse korral tuleb jänesekapsast tarvitada ettevaatlikult. Samas kui juua jänesekapsa- ja oblikatoitude kõrvale rõõska piima, ladestuvad oksalaadid kaltsiumisoolana välja ega kahjusta organismi. Jänesekapsa kuivatatud või tooreid purustatud lehti on kasutatud piima kalgendamiseks.