Linnainimesed maal: siilile politsei ja sipelgatest majaperemehed

Esiti oli plaanis maja renoveerimise ajaks ajutine hoone püsti panna, ent võrreldes valmis aiamajade hindu ja Vastseliinas oleva veel kokku­panemata palkmaja hinda, otsustati viimase kasuks. Foto: Erakogu

Kui mehega otsustasime omale maakodu soetada, olid hinnad veel mõistlikud. Maakodu oli vaja selleks, et kusagile oma ülearust energiat rakendada ja miks mitte kasvõi tähistaeva all vannis käia.

Eelkõige huvitasid meid mereäärsed krundid piirkonnas, kus kunagi lapsena pioneerilaagris sai käidud. Kahjuks kubisesid need kõik aga rämpsehitistest ega jätnud isuäratavat muljet. Käisime vaatamas ka üht majavundamenti koos majaga. Seegi jäi ostmata, sest linnainimese kahtlev vaim keelas meil õhku investeerida.

Lõpuks maandusime hoopis sisemaal ühe vana 1900. aastast pärit talu õuel, kus õitses ja õilmitses kõik, välja arvatud talu ise. Hind oli aga soodne. Mis sest, et ostu järel avastasime krundi servalt metsast rämpsulao. Pisikesed plusspunktid müüjatele, kes olid prügi vähemalt üritanud peita.

Perefoto nagu õudusfilmis

Värskete maakodu omanikena jäime muidugi kohe oma „häärberisse” öömajale. Siis selguski, et maja tegelikud omanikud olid hoopis sipelgad ja hiired, kes heasoovlikult meid oma öise reivi käigus vaat et põsele patsutasid.

Hea küll. Mõtlesime, et soetame siis mõne putka seniks, kuni maja renoveerime, et oleks vähemalt koht, kus vihmavarjus olla ning vahel ka ööbida. Nii juhtuski, et võrreldes valmis aiamajade ja Vastseliinas oleva veel kokkupanemata palkmaja hindu, otsustasime viimase kasuks. Tegelikult oli see maja nii odav, nagu oleksime ostnudki paljast palki.

Vana maja lammutades leidsime selle laast- ja eterniitkatuse alt vana perefoto, millel olid kõikide tegelaste nägude asemel valged laigud, nagu mõnes õudusfilmis. Kahtlus langes ka rasvaste näppudega ajaloolisele lapsele, kes siis nendega kõigi oma pereliikmete nägude peale aastaid ja aastaid oli osutanud ning näod sealt alt valgeks kulutanud. Vaid keskel istuva pereema kujutis oli selge.

Kunagistest omanikest on üht-teist põnevat säilinud. Foto: Erakogu

Hiljem selguski, et see oli Katariina, kelle järgi talu oli oma nime saanud. Ja see Katariina oli üks paras nõid olnud. Nüüd ei julgenud me enam püsipeenardeski muudatusi teha, sest tundus, et haljastus oli taimetarga poolt pisidetailideni läbi mõeldud ja meie linnasibulate istutamine rikuks kohaliku vaibi.

Me olime linnainimestena toona nii lollid, et kui keegi tutvuskonnast küsis mõne taime kohta, et kas meil see juba olemas, siis ei osanud me kohe öeldagi, mis meil kõik seal aias kasvab. Hiljem selguski, et meil oli kõik olemas. Alates astelpajudest kuni sarapuudeni. Pojengidest, kibuvitsadest rääkimata.

Sarikapeost lumes ja Lada-rallist

Palkmaja sai püsti tänu naabritest ehitajatele Dimale ja Aleksandrile, kes siis ka keset talve sarikapidu nõudsid. Kuna külma oli sel talvel nädalate kaupa olnud kuni 30 kraadi ja lumi puusadeni, siis üritasime pühast üritusest kõrvale viilida, kuni ebausklikud ehitajad said lõpuks siiski oma.

Tõstsime laua plaadini lumme, veeretasime ufogrilli kuurist välja ning pistsime kohvi termostesse. Tõsi, see jäätus nende paari hetkega, kui papptopsi jõudis. Külalisteks lähinaabrid, kes teadsid ümbruskonna eluolust rohkem rääkida ja mainisid kohe, et meie maja juurest mööduvat teed kasutasid enne kõik kohalikud elanikud, kuni meie teise nuka naaber selle kinni pani. Hoidsime targalt oma suud kinni, sest tegelikult olime ju õnnega koos, et too oli tule enda peale võtnud ning kohalike Lada-rallile läbi oma põllumaade lõpu peale teinud.

Lõpuks ilmus kohale ka patuoinas ise, kes osutus aga ülisümpaatseks oma vanaisa tallu tagasi pöördunud väliseestlaseks ning teatas tõsimeeli, et jätab oma põhitöö ehk Reutersi ajakirjaniku ameti maha, et oma talus lambaid pidada.

Laitsime selle mõtte juba eos maha, sest Eestis oli toona paljalt lambapidamisest võimatu ära elada. Kuulsime veel tema halenaljalugu sellest, kuidas ta oli siilile politsei kutsunud, sest maailma kõige ohtlikumate elukate poolest tuntud Austraalias oli tavaks eluohtlikutele võõrolenditele päästeamet välja kutsuda. Vähe sellest, ta oli siili ka politseilindiga sisse piiranud.

Loomapolitsei tegutseb

Tundsime austraallasega, nagu kohalikud teda kutsusid, kohe suurt hingesugulust, sest olime ka oma looduse rüpes asuvas koduaias nüüd nagu imedemaal, kus toimetasid täiesti avalikult kõikvõimalikud linnud, loomad, putukad. Krundi serval oli üks lõhenenud kuusk, mille avast võis jälgida näiteks vaablaste pesaehitust, nagu National Geographicu filmis, läbi luubisuurenduse. Nad ehitasid suure kärje oma suurte mokkadega, kuni see täitis kogu suure kuusetüve sisemuse. Seesama intelligentne vaablaste pesakond saatis meie ehk linnainimeste lõkketegu kontrollima ka oma korravalvurid, kes siis, paar tiiru ümber meie teinud, otse hinge sisse vaatasid ning meie headuse ja kurjuse vahelise suhte tuvastasid. Tundus, et maale pole inim­politseid tarviski!

Paar aastat hiljem, kui lõhenenud kuusk tormiga, mis ka Tallinna Raekoja platsi kuuse uppi lükkas, tegi seda ka meie omaga, kolisid need imelinnud majasarikasse ning ei aidanud ei püssi- ega ussirohi neid sealt minema peletada. Kuni ühel hommikul maale jõudes avastasime, et pesa on kadunud ja selle olemasolust pole jäljepoegagi.

Jumal on olemas, ahhetasime kergendatult. Õige pea selgus, et meile olid appi tõtanud naaritsad, kes oma pojad maja sarikasse olid poeginud ning vaablased pintslisse pistnud. Nüüd oli naaritsaonu see, kes meid sõna otseses mõttes verbaalselt läbi sõimas, kui majale liiga lähedal vorsti grillisime. Toosama tegelane käis iga kord palkmaja aknast sisse piilumas, kui lapsed liiga kõvasti naerda müristasid. Ei no tõepoolest!

Pingevabaduse investeering

Ja imed aina jätkusid. Kord nägime oma Kullimaal asuva krundi kohal lausa kaheksat kulli tiirlemas ja otsustasime oma talule peremärgiks soome sugulaste rõõmuks kulli kujundada. Pidasime looduse imeks ka seda, kui krookused ka sügisel oma ninad mullast välja pistsid. Siis me veel ei teadnud, et sügiskrookustel ongi kombeks nii käituda! Ja kuidas oli tunne, kui sookured äkki sadade kaupa kluugutades madalalt üle meie maja lendasid, NATO lennukitele vahelduseks. Ning kitsed maja ümber pidu pidasid, esimese värskelt sadanud lume pealt paistis peo suurus lausa ehmatav.

Avastame looduse imesid iga päev, kui maal viibime. Ja kuigi me ei jõua sinna just väga tihti, on meil alati see võimalus, kui isu tuleb. Võtame seda kui pingevabaduse investeeringut, seda enam, et nüüd on moes ka kultuuririkkad heinamaad ning pole vaja oma südametunnistuse leevendamiseks nii tihti muru niita.

Muide, kas teie teate, milline isane astelpaju välja näeb? Üks mu tuttav rohenäpp tahtis seda endale saada, aga mina ei oska seda veel oma krundilt üles leida.