Nädala mõte: kombainiga kündma?

Statistika räägib selget keelt – tootmine koondub suurte tootjate kätte ja neid maal toimetavaid tuttavaid, kes kasvatavad lehmi, vilja või suuremalt midagi muud, jääb aina vähemaks. Foto: Dmitri Kotjuh

See mõte hakkas idanema siis, kui kõnelesin ühe jahimehega, kes tõi näiteks, et Prantsusmaal peetakse jahimeest suurimaks loodushoidjaks, Eesti jahimehed on pandud oma kuvandiga vägisi just teise leeri. Jahindusega seotud inimeste protsent Eestis on väike, mistõttu ei hoomata, kui väike osa nende tööst on tegelikult küttimine, mistõttu on mõningate jahindusteemade avalik arutelu väga keeruline.

Kui eelmisel nädalal oma algklassilapse õpikut sirvisin, parasjagu teemaks teraviljad, tahtsin üht-teist talle siiski üle rääkida: et pole nii, et kohe pärast kündi külvatakse. Ja nipet-näpet tuli selgitada veel. Jäin siis mõttesse: kas peaks lihtsalt olema tänulik, kui laps teab, et kombainiga ei künta? Kas sellest piisab?

Kuigi mu lapsel on tänu vanavanematele olnud võimalik titest saati maal käies traktorite juures uudistada ja kanakaka palja jala all pole võõras, ei kasuta ta põllumajanduslikku teadmist iga päev. Kõiki praeguse suurtootmise osi, heinategu, piima- ja seakarja, mida minu põlvkonnal oli võimalik väikesel moel kuskil maal kõrvalt näha, tema enam ei näe.

Statistika räägib selget keelt – tootmine koondub suurte tootjate kätte ja neid maal toimetavaid tuttavaid, kes kasvatavad lehmi, vilja või suuremalt midagi muud, jääb aina vähemaks. Ja aina vähemaks jääb seega ka neid, kel sellega reaalne kokkupuude, mis tähendab, et tulevikus jõuab neid inimesi ka vähem otsustajate sekka. Ja juba praegu toovad maa- ja rannarahva esindajad välja, et olulistel hetkedel neid aruteludesse ei kaasata.

Küsisime eelmisel nädalal oma leheküljel gallupis, kas maainimeste tegemisi on liigsete keeldudega piiratud. Vastajaid oli 500, mis ei pretendeeri küll uuringufirmade tulemusteni, aga 80% inimestest arvas, et otsustajad ei tea juba praegu, kuidas maaelu käib. Näitaja seegi.