Nädala mõte: maarahvas vs. linnarahvas

Linnarahvas võib teinekord maaelu hoopis teisiti ette kujutada, kui seda teeb maarahvas ise. Foto: SCANPIX

Kas kujutate ette, et asutate end õhtul pärast tööd bussile, et koju sõita, ent uksel selgub, et buss on täis ja järgmine väljub alles homme hommikul?

Selline saatus võib sel suvel, kõige aktiivsemal turismihooajal tabada väikesaarte elanikke, eeskätt kihnlasi ja vormsilasi. Kui varem oli saareelanikel võimalus sadamast eelisjärjekorras pilet soetada, siis nüüd kehtib reegel „kes ees, see saarel”. Vastasel juhul ei olevat tegu inimeste võrdse kohtlemisega.

Seega peab saareelanik juba nüüd kõik oma suve mandrilkäimised kellaajaliselt planeerima, sest praegu veel on lootust piletit saada. Sama hästi võiks ka Tallinna inimene täna planeerida, mida ja mis kell ta näiteks 16. juulil teeb.

Vägisi tekib tunne, et aeg-ajalt tehakse otsused ära mugava kontorilaua tagant, teadmata kohapealsest olukorrast suurt midagi. Täna kell 11 viivad maarahva esindajad Stenbocki majja oma pöördumise, mis kubiseb olude mittetundmise näidetest.

„Kitsenduste seadmisel jäetakse maarahvas tihtilugu läbirääkimistest kõrvale ja antakse aina suurem sõnaõigus huvigruppidele, kel puudub maaeluga tihedam seos,” tuuakse pöördumises välja. Pöördujateks on põllumehed, talupidajad, loomakasvatajad, metsamehed, kalurid, jahimehed.

Räägime, et elu maal peab kestma, rohkem inimesi peab maale kolima, elu õitsema hakkama, aga miks? Pöördumises tuuakse muu hulgas välja, et enamik Eesti keskkonnakoormusest ja saastest tuleneb linnade elutegevusest, kuid vastutus pannakse pigem maainimeste õlgadele. Miks peaks tulema uusi inimesi, kes tahaksid seda vastutust enda õlgadele?

Eesti on piisavalt väike, et kohale sõita ja end asjaga kurssi viia. Samas piisavalt suur, et leida siit pädevaid spetsialiste. Tore, et mitmed liidud ja seltsid on seljad kokku pannud ja maarahva eest välja astunud. Öeldakse, et koostöös peitub jõud. Loodame, et sel korral armastatud ütlus paika peab.