Suvine soojus toob äikeseohu

Äikese tekkeks on tarvis tõusvaid õhuvoole ja energiat. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Nädalavahetus tõi üleöö südasuvise leitsaku. Esialgu oli õhk väga kuiv ja ilm päikeseline, kuid praegu on lisandunud niiskust ja äikeseoht tõuseb üha suuremaks. Tavaliselt on kevade esimeses pooles, märtsis ja aprillis äike seotud külma ja niiske õhuga, aga mais juba pigem palava ilmaga. Seetõttu on paras aeg natuke rääkida äikesest.

Äikese tekkeks on tarvis tõusvaid õhuvoole ja energiat. Energia on pärit enamasti päikeselt, kuigi seos ei ole alati otsene, nt öisel ajal tekkiv äike – päevasel ajal päikese toel soojenenud õhumass sisaldab ka öösel soojusenergiat, või suvel sooja merel kohal arenev äike saab energia vette salvestunud soojusest, mis ka ikka algselt päikeselt pärit. Harvem on äikeseks vajalik energia maa sisemusest pärit, nt vulkaanipursete korral, aga Eestit see ei võimalus ei puuduta.

Kui energiat on piisavalt, siis järgmine oluline protsess on konvektsioon ehk õhu püstsihis liikumine. Mõnikord on seda liikumist näha rünkpilvede arengut jälgides: need muutuvad üha suuremaks, on pulbitseva välimusega. Kuid mitte alati, sest äike võib olla peitunud teistesse pilvedesse või olla näiteks põuasombuga varjatud ja sel juhul ei pruugi rünkpilvede areng olla märgatav. Äikese arengu ajal tõuseb õhk ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s – viimasest annab tunnistust hiidrahe.

Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike), samuti ühes ja samas labiilse (liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis, kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske. Seetõttu kipub väiksema tihedusega õhk üles tõusma, kusjuures esmalt kerkib termikutena (justkui suurte mullidena) kõige väiksema tihedusega (tugevamini soojenenud või niiskeim) osa.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised. Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippudega, tavaliselt 7–10 km aluspinnast ning turbulentse ja kobrutava välimusega. Seetõttu on need vähemalt tekkimise ja kiire arengu faasis väga rünklikud, välja arvatud maskeerituse korral. Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt –45°...–65 °C.

Kui pilv on jõudnud sellisesse arengustaadiumisse, võib oodata äikest. Peab ütlema, et äike on defineeritud välkude tekkimise kaudu: vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, kuid tänapäeval on kasutusel välgudetektorid, mis saavad äikest määrata automaatselt. Kuid võib juhtuda ka nii, et äike küll on olemas, aga mingil põhjusel välke pole märgata ega kuulda. Põhjuseks võivad olla väga väikesed välgud (alla 50 m pikkused), mis asuvad pilve sees ja mida nt päevasel ajal näha pole. Hoopis huvitav teema on välkudeta äike, aga sellest mõni teine kord.

Nädala teises pooles tõmbub leitsakuline õhutemperatuur tagasi ja asendub mõõdukamaga (15…20 °C). Mandri sise­aladelt (kagust) lisandub niiskust, nii et suureneb hoovihma- ja äikesevõimalus.