Võõrtöölised ilmutavad suhtlemispelgust

„Ega siit ei tule ju kedagi lauta tööle, me võime neid kuulutusi panna, aga tulemust pole,” nentis OÜ Kaisma loomakasvatusjuht Peep Tinn. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Välistööjõu kasutamine põllumajanduses on paratamatu.
• Ukrainlased saavad Eestis hea töökogemuse.
• Varem suhtlemisaltid ukrainlased on muutunud pelglikuks.

Ema ja tütar, Ukrainast pärit Natalja ja Oksana, põiklevad jutuajamisest, kuigi nad on tippkarja kasvatavas Kaisma osaühingus välja õppinud ja tublid lüpsjad. Päästmas Eesti põllumajandust nagu nende mitu tuhat kaasmaalast, kelleta lauda- ja põllutöö jääks stoppama.

Kuigi ühe eksministri arvates polnud kolmandatest riikidest võõraid meile vaja, sest koroonaviiruse tekitatud kaoses töötuks jäänud eestlased suunduvat farmidesse, marjapõldudele, taludesse, oli tegelikkus teist nägu. Seda kinnitas ka kaubandus-põllumajanduskoja juht Roomet Sõrmus, kelle sõnade kohaselt on välistööjõu kasutamine põllumajanduses paratamatu, kui tahame hoida kodumaise toidutootmise taset ja toodangut suurendada.

Ukrainlaste abiga hoiame farme üleval, kinnitavad nagu ühest suust Pärnumaal mitu tugeva põllumajandusettevõtte juhti. Me ei leia kohapealt vajalikul hulgal selliseid inimesi, kes farmitööd teeksid, lisavad nad.

Ukrainas väiksemad farmid

„Ega siit ei tule ju kedagi lauta tööle, me võime neid kuulutusi panna, aga tulemust pole,” nentis OÜ Kaisma suure kogemusega loomakasvatusjuht Peep Tinn, seistes Kärdi farmi õues. „Ja ega linnast ei tule ka keegi, see eeldaks elukoha muutust, sest laudatöö on vahetustega, esimene lüps hakkab hommikul kolmest ning töö nõuab füüsilist vastupidavust.”

Uuendatud Kärdi farmis, mille ukse kohal ilutseb kiri „Piim on päeva pärl”, on ligemale 500 suuretoodangulist lüpsilehma, kelle eest hoolitsemine peab toimima nagu kellavärk ning kohuse- ja vastutustundlike töötajateta siin hakkama ei saa. Ukrainas on farmid väiksemad, 100–120 lehma jaoks ning moderniseerimata.

Kärdi suurlaudas karjaku-söötjana töötanud Mihhail rääkis tunamullu sügisel kohalikule lehele, et ta saab Eestist hea kogemuse ning kui ta kodukülla puhkusele sõitis, suutis olla juba veterinaari eest, anda loomaravimise abi ja aidata vasika ilmale, nagu ta seda siin oli näinud.

Linnadest pärit ja põllumajanduskauge töö pealt võõrsile elamisväärset palka teenima tulnutel tuleb harjuda teistsuguse elukorralduse ja olmega ning mõnigi on öelnud, et näeb lehma lähedalt esimest korda Eesti farmis.

Suhtlemisaltid olid ukrainlased Pärnumaa farmides enne koroonatõket ning seda, kui nad mittevajalikuks tunnistati. Nüüd, jürikuus, ei taha ametlikult riigis viibijad ennast näole anda, põhjendavad otsesuhtlusest hoidumist vaba päeva või vahetusejärgse puhkeajaga ning põikavad telefonijutustki eemale. Kuigi neisse suhtumine on käesoleval ajal soosiv, sest võõrtöölised on Eesti põllumajandusele vajalikud ning neile on antud roheline tuli.

Kaismal on ukrainlaste kasutuses kõigi mugavustega korter ridaelamus läbi kahe korruse. Seal on neli tuba, teleriga avar puhketuba, köök, duširuum. Elektri ja vee eest maksavad üürnikud, muud kulud kannab osaühing. Tööle ja tagasi viib neid osaühingu auto, palk on samaväärne kohalikega.

„Praegu on sedasi, et tütar oli meil terve talve, tema läheb aprilli lõpus tagasi, aeg saab täis, ema tuli kuu alguses, tema saab olla ülejäänud aja ja siis sügisel jälle näeb, mis saab,” vaatas loomakasvatusjuht tõele näkku.

Ukrainlased saavad Eestis olla jutti üheksa kuud, siis peavad nad kolm kuud ära olema ja seejärel läheb tööjõu vajajatel jälle paberimajandus lahti. Bürokraatiat võõrtööliste siia saamisega on üksjagu ja iga liigutus maksab, töötamise registreerimine e-teeninduses 48 eurot, tööviisa 100 eurot, lisaks veel koroonaaja nõuded.

„Aga meile tulevad ju need, kes on siin harjunud, keda ei ole enam vaja A-st ja B-st välja õpetada,” ütles Tinn.

„Korraga on meil praegu tööl üks Ukraina töötaja, aga tänu sellele on töögraafikud ilusasti kaetud, ettevõte toimib ja ka 26 kohalikku inimest saab tööd teha,” lisas Ly Kivikas, osaühingu energiline tegevjuht.

Saavad oma inimestega hakkama

Hooajatöölistele, kes tulevad marjaajal abiks, võib-olla sobib niinimetatud üheksa kuu seadus, aga farmis käib töö aasta läbi iga päev, karjakasvatus ei olene aastaajast ega riigipühast.

Võõrsilt töökäte laenamine oleneb nende palkaja asukohast. On ju tõsiasi, et maa tühjeneb inimestest või täiendavad nad pendelrändajate hulka. Näiteks Vändra alev on piisavalt suur koht, kuid majanduse ümberkorraldamise ning koroonakriisi tulemusena on sealgi mitu ettevõtet tootmise lõpetanud ja kodukohaga seotud inimesed otsivad uut töövõimalust. Piirkonna suurim põllumajandusettevõte AS Vändra ei ole vajanud ega vaja riigipiiritagust tööjõudu. Mis valemiga on seal suudetud isegi 1300pealises Sõõrike suurlaudas tagada kohalik töövägi, seda ei osanud aktsiaseltsi tunnustatud ja staažikas loomakasvatusjuht Ene Vaakmann seletada.

„Ma ei ole ukrainlaste vastu, aga saame oma inimestega hakkama, ka sel kevadel on paar inimest käinud ennast meile tööle pakkumas, lüpsja kohale,” mainis ta.

Tema arvates on üks põhjusi endise osaühingu Vändra heas maines ning juhtkonna lugupidavas suhtumises töölistesse, sealhulgas farmirahvasse.

Sõõrike on põllumajandusettevõtte ainus lüpsikarjalaut, valminud selle sajandi alguses. Farmis on paralleellüpsiplats, hommikune vahetus alustab poole neljast ning lüpsjaid on siin üksteist ehk jumalatosin.

„Kui vabrikud uksi kinni panevad, siis farmis ei lõpe töö kunagi ja meile tulevad tagasi noored naised, kes on olnud beebipuhkusel, nii et miski on, mis neid siin hoiab,” sõnas Ene Vaakmann.