Kevadine udu toovat kolmeks päevaks külma

Udu on aluspinda puudutav pilv, milles kokkuleppeliselt on horisontaalne nähtavuskaugus alla 1 km. Foto: Dmitri Kotjuh

Nädala alguses pärisid mitmed mereäärsed elanikud kõleda udu kohta, mis see on ja mida see tähendab. Udusid on Eestis ilmselt kõige põhjalikumalt uurinud sünoptik Ele Pedassaar, kes on kirjutanud: „Meie esivanematel oli ilmanähtuste, sealhulgas udu kohta üksjagu ütlemisi, näiteks pidavat jaagupipäeva udu kuulutama head kartulisaaki; sügisene udu tähendama sooja, kevadine udu aga külma; kui udu langeb, pidavat tulema kuiv, kui udu tõuseb, siis tähendavat see vihma jne. Sageli oli kombeks kokku seada värsse, mis ilmaolusid hästi ja lihtsalt selgitasid.”

Oleme mai kui võimsama kevadkuu lävepakul. Võib öelda, et udu kuulub praegusel ajal nn külmade nähtuste alla, sest tekib tugeva jahtumisega või külma veekogu ääres (peamiselt meri). Udu on aluspinda puudutav pilv, milles kokkuleppeliselt on horisontaalne nähtavuskaugus alla 1 km; kui see on üle selle, aga õhus hõljuvate veetilkade või jääkristallide tõttu ikka alla 10 km, on tegu uduvinega.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja õhumassisisesed. Õhumassisisesed udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivaks. Jahtumise tõttu tekivad radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud.

Kuid aprillis ja mais on üsna tüüpiline, et udu tekib ja püsib veekogude kohal ja rannikualadel. Tegemist on advektsiooniuduga. Selline mereudu võib vaatamata päikese tugevale soojendavale mõjule püsida terve ööpäeva, sest külm merevesi soodustab stabiilset kihistust, st tõusvaid õhuvoole ei teki. Selline olukord tekib siis, kui saabub soe ja niiske õhumass, mille alumine osa jahtub külma vee mõjul piisavalt, et saaks tekkida udu.

Üks ekstreemsemaid juhtumeid oli 2013. a mais, kui selline advektsiooniudu püsis nädalaid merel, jõudes mõnel pool peaaegu püsivalt ka rannikualale. Vanarahvas on tähele pannud: „Sügisene udu tähendab kolmeks päevaks sooja, kevadine udu – kolmeks päevaks külma.” Jah, tõepoolest on sügisel tavalisim advektiivse ja radiatsioonilise (jahtumis-)udu kombinatsioon, mis tähendab, et soe õhumass liigub külma aluspinna kohale ja jahtub altpoolt tugevasti, kuni tekib kondensatsioon. Aga kevadel ja suve hakul on ööd lühikesed: jahtumiseks pole kuigi soodsaid tingimusi. Kui siiski see toimub, peab olema tegu kas märkimisväärse ilmamuutusega või merel tekkiva advektsiooniuduga, mida vanarahvas ilmselt peabki silmas.

Kas kolmepäevase jaheduse tähelepanek kehtib nüüdki? Võib vist küll nii öelda, sest kui nädala algus oli rõske ja jahe, rannikutel udune, siis nüüdseks on ilm muutumas üha päikeselisemaks ja soojemaks. Aga siiski suvisest soojast on asi väga kaugel, nii et kui päikese toel puudutab õhutemperatuur 10 kraadi piiri, on juba päris hästi. Kui jahe ilm häirib ja tekitab igatsust suvesooja järele, siis võib mõelda sellele, et ehk ongi hea, sest suveks jääb rohkem sooja. Nii et las olla praegu lumed ja külmad ära. Arvan, et mais ei tule siiski suurt sooja, vaid see jääb juunisse. Loodusele võib see hea olla, sest hoiab suure põua ära.