Põhjala talu kitsepiimast saab seepi ja lambavillast vaipasid

Aire Tamme sõnul annavad just loomad talule õige elu ja hingamise. FOTO: Elin-Saskia Silm

Elva vallas Põhjala talus toimetab üks tegus pere ja kuigi talu kannab nime Põhjala, on see justkui Astrid Lindgreni kirjeldatud võlumaa Bullerby – loomadel lastakse seal elada nende elupäevade lõpuni, lapsed saavad hommikust õhtuni väljas joosta ning vanemaid jõudumööda talutöödes aidata.

Põhjala talu tuli Aire Tamme ellu kümmekond aastat tagasi, kui nende perele pärandati Tartumaal asuv tunnustatud meditsiinidoktori ja närvikirurgi Ruth Paimre kodutalu. Aire ja abikaasa Alvar on mõlemad kõrgharidusega ning elasid-töötasid Tallinnas, kuid talu tulekuga otsustati teha kannapöörde ja maale kolida. Nüüd elavad nad seal koos kanade, kukkede, pensioneerunud hobuse Diksoni, kitsede ja lammastega.

Aire sõnul otsustasid nad maale tulles kohe talupidamisega alustada, sest tundus veider kolida maale ja hakata sealt palgatööle käima. Kõigepealt prooviti jõudu kitsekasvatusega, et turustada väärtuslikku kitsepiima. Praeguseks on talus suuremast kitsekarjast loobutud, kuid olemasolevate kitsede piim väärindatakse peale oma toidulaua kas toorjuustuks või seebiks.

Külalised ristisid seebitaluks

Loomadeta ei kujuta Aire talu enam ette. Isegi kui neid on vähe, on nad ikkagi osa taluelust ja kui neid poleks, poleks Aire arvates ka talu. Annavad ju just loomad talule õige elu ja hingamise.

Nagu öeldud, valmistab perenaine kitsepiimast käsitööseepe, millele on tekkinud oma lojaalne ostjaskond. Kitsepiim on ka kehahoolduse väärtuslik komponent, mida on hinnatud juba aastatuhandeid. Ega asjata ristinud külastajad mullustel avatud talude päeval Põhjala talu seebitaluks.

Peale kitsepiima leiab kasutust lambavill – perenaine valmistab kraasitud lambavillast vaipasid, reklaam liigub suust suhu ja järjest enam tellitakse. Lambavill on teadupärast materjal, mis paljudele lambakasvatajatele on pigem probleem, kuid Põhjala talu peenvillalammaste vill leiab läbi kangastelgede tee vaipade sisse.

Lambad, kelle villast valmivad Põhjala talu vaibad. FOTO: Elin-Saskia Silm

Talu plaanib sügisest pakkuda lasteaia- ja kooligruppidele ekskursioone, kus räägitakse, mida taluloomad söövad, meile annavad ja mis tööriistu on tarvis loomade hooldamiseks.

„Samuti tahame tutvustada mõisteid, mida tänapäeva laps enam ei tunne: näiteks sõim, sulg, küna, õrs, koppel,” loetles perenaine.

Talu kui seljatagune

„Minu jaoks on talu kui seljatagune ja väärtus omaette. Tunnen seepe ja vaipu müües, et ma ei paku pelgalt enda tehtud toodangut, vaid seda, mida koostöös taluga olen valmistanud. Minu jaoks on talu kui koostööpartner: sealt tuleb osa toorainest, samuti koht, kus pakkuda ekskursioone ja töötubasid. Mina lisan sellele oma käsitöö, aja ja armastuse ning tulemuseks ongi toode, mida müün,” tutvustas perenaine oma mõttemaailma.

Aire tunnistas, et on kehv müügiinimene, kuid seda lahkem on ta kõike kinkima. Põhjus on lihtne – tema missioon on teha head, pakkudes teistele oma oskusi ja andes sellega panuse laiemalt inimkonna heaks. Eesmärk on, et tervislik ja naturaalne toode jõuaks tema talust välja inimesteni, kes hindavad samuti looduslähedast, lihtsat ja säästlikku eluviisi.

„Köögis seebikausi juures, kus on erinevate taimsete rasvade segu koos ravimtaimedega, tunnen end nagu väike nõid nõiakatla ääres,” rääkis perenaine. „Kangastelgedel vaipa tehes püüan tunnetada, mis värvid ja mustrid võiksid just selle tellijaga sobida, ning tunnen end kunstniku ja loojana. Need on head tunded ja neis ma tunnengi end ära ja saan aru, et see, mida teen, see olengi mina.”

Eelkoolipedagoogi ja noorsootöötaja paberitega Aire on sageli mõelnud, milleks talle talus toimetades magistriharidus, kuid küllap ongi olemas nii elukutse kui ka elu kutse. Haridus annab seljataguse, kui kutsumus kindlat sissetulekut ei taga.

„Kõige parema meelega ma looksin ja valmistaksin, aga turundamise usaldaksin kellelegi teisele. Väikeettevõtjana seda luksust veel endale lubada ei saa. Nii olen valmis end ületama, et introvertse inimesena osaleda laatadel ja seista enesekindla näoga oma toodete taga. Küll kogemused ja positiivne tagasiside annavad ka enesekindluse,” uskus ta.

Tagasi üles
Back