Nädala mõte: umbrohu söömise aeg

Noor naadileht on tavalise salatiga täitsa sarnase maitsega.  FOTO: Sille Annuk

Kui sügise lähenedes tabab eestlasi seenehullus, siis mida aasta edasi, seda enam on meie seas neid, kes kevadel loodusesse rohelisi lehekesi jahtima tõttavad. Sugugi mitte pelgalt kevadrõõmu südamesse ammutamise nimel, vaid ikka ärasöömiseks. Mõni koguni teenib lisaraha „umbrohtu” kohvikutele-restoranidele müües.

Leian, et varakevadise umbrohu söömine on hea mõte. Tõsi, mu ülejäänud pere seda ei arva. Õigemini, ei arvanud. Söögi kõrvale salatit tegema asudes olen aprillis-mais ikka maja ümber tiiru teinud ja noppinud tavapärasele kooslusele salat-kurk-tomat lisaks peotäie head-paremat: veel täielikult avanemata naadilehti, paar noort helerohelist võilillelehte, hapuoblikat, jänesekapsast ja hakkisin need salaja salatisse. Kui siis sööjad juba mitmendat korda uudse maitsega salatit kiitsid, sai avaldada tõe, mis selle hea, pisut mõrkja maitse annab. Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaale, et võin lapsed umbrohujahile saata. Õige pea ka maja taha suure kuuse juurde võrseid noppima, et siis neist koos sidruni ja meega söögi kõrvale mõnus limonaad kokku võluda.

Meie tänasest lehest leiate hulga soovitusi, mida praegu loodusest oma toidulauale korjata. Kes alles avastab umbrohu­gurmeed, siis alustage pisitasa, sest maitsed on harjumatud. Kui noor naadileht, mis pole jõudnud end veel täielikult lahti lüüa, on tavalise salatiga täitsa sarnase maitsega, siis võililleleht võib tunduda suisa talumatult mõru. Söömiseks valige kindlasti kõige nooremad, alles mulla seest nina välja pistnud lehed.

Loomulikult ärge unustage nõgest. Nõgesesuppi lihtsalt peab vähemalt paar korda kevade jooksul keetma. Küsige vanaema käest või otsige internetist retsept ja maitsev supp valmib üpris lihtsa vaevaga.

Nagu seenel käies tuleb ka lehekeste jahile minnes arvestada, et korjake ainult neid, mida tunnete. Kui jääte hätta, siis aitab moodne nutiseade kohe targemalt üle küsida.

Tagasi üles
Back