Millise maitsega õunu ja marju me aastate pärast sööme, sõltub suuresti sordiaretajate tööst. Läinud aiahooaja lõpul tegime Polli Aiandusuuringute Keskuse teadurite Ave Kikase ja Kersti Kahuga ringkäigu Viljandimaal asuvates Polli kollektsioonaedades, kus teiste seas kasvamas kõrvuti kümned mustasõstra-, karusmarja-, vaarika- ja isegi Eestis aretatud maasikasordid.
Uurisin, millised sordid on meie kliimas end aastate jooksul parimast küljest näidanud ja mida uusi aretades silmas peetakse.
Kui kaugetelt maadelt jõuavad meile viljad, mille aretamisel oli üks peamine eesmärk hea transpordikindlus, siis Polli sordiaretajad on meie äärmiselt muutlikule ilmastikule vastupidavuse kõrval oluliseks pidanud magusat maitset. Kes näiteks Polli uuemaid õunasorte maitsnud, võib seda kinnitada.
Tuntud on Polli ka oma mustasõstrasortidega ja neist uusim, Asta Libeki aretatud ‘Karri’ ongi tavapärase mustasõstramaitsega harjunutele üllatavalt magus. „See on ka sügavkülmast võttes imehea. Kui muidu peavad lapsed mustasõstramarja hapuks, siis ‘Karri’ maitseb kõigile,” sõnas Kikas. „Ka meil aretatud mustasõstrasortidele ‘Elo’ ja ‘Mairi’ jagub kiitust.”
Pollis on juba aretatud ka roheliseviljaline must sõstar, mida nüüd soovitakse sordina registreerida.
Sordiaretuses on oluline seegi, et sort sobiks mahedalt kasvatamiseks ja marju oleks võimalik masinaga korjata – nii saaks neid ka suurtes tootmisaedades kasvatada.
