/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)
/nginx/o/2021/04/21/13739612t1hf9e5.jpg)
Millise maitsega õunu ja marju me aastate pärast sööme, sõltub suuresti sordiaretajate tööst. Läinud aiahooaja lõpul tegime Polli Aiandusuuringute Keskuse teadurite Ave Kikase ja Kersti Kahuga ringkäigu Viljandimaal asuvates Polli kollektsioonaedades, kus teiste seas kasvamas kõrvuti kümned mustasõstra-, karusmarja-, vaarika- ja isegi Eestis aretatud maasikasordid.
Uurisin, millised sordid on meie kliimas end aastate jooksul parimast küljest näidanud ja mida uusi aretades silmas peetakse.
Magus maitse
Kui kaugetelt maadelt jõuavad meile viljad, mille aretamisel oli üks peamine eesmärk hea transpordikindlus, siis Polli sordiaretajad on meie äärmiselt muutlikule ilmastikule vastupidavuse kõrval oluliseks pidanud magusat maitset. Kes näiteks Polli uuemaid õunasorte maitsnud, võib seda kinnitada.
Tuntud on Polli ka oma mustasõstrasortidega ja neist uusim, Asta Libeki aretatud ‘Karri’ ongi tavapärase mustasõstramaitsega harjunutele üllatavalt magus. „See on ka sügavkülmast võttes imehea. Kui muidu peavad lapsed mustasõstramarja hapuks, siis ‘Karri’ maitseb kõigile,” sõnas Kikas. „Ka meil aretatud mustasõstrasortidele ‘Elo’ ja ‘Mairi’ jagub kiitust.”
Pollis on juba aretatud ka roheliseviljaline must sõstar, mida nüüd soovitakse sordina registreerida.
Sordiaretuses on oluline seegi, et sort sobiks mahedalt kasvatamiseks ja marju oleks võimalik masinaga korjata – nii saaks neid ka suurtes tootmisaedades kasvatada.
Suvel saagivalmimise ajal korraldatakse Pollis sorditutvustuse päevi, kus huvilised näevad ja saavad valminud marju maitsta. Näiteks musti sõstraid on seal kollektsioonis 96 sorti kolme põõsa kaupa. Nii saavad kohaletulnud vaadata ja valida, omadusi võrrelda ning maitsta. „‘Karri’ on alati lemmik, kui mitmeid sorte kõrvuti maitsta saab,” sõnas Kikas. „Vaarikatest ‘Aita’ ja õuntest on Pollis aretatud sortidest maitsmisel lemmikud ‘Katre’, ‘Liivika’, ‘Kallika’, ‘Krista’ ja ‘Els’. Kui inimesed meile õunu ostma tulevad, küsivad tavaliselt vanu sorte, aga kui maitsta saavad, siis kohe muudavad meelt.”
Kahu rääkis, et ettevõtjatele on väga hea, kui nad näevad õppepäevadel sorte kõrvuti kasvamas ja saavad neid maitsta, nii on hea otsustada, mida kasvatada. „Ettevõtjad on selle kollektsiooni baasil oma aedu rajanud,” kinnitas ta.
Aasta-aastalt jõuabki meie tootmisaedadesse üha enam eestimaiseid sorte. Samas need, kel vaja suurtele pindadele korraga palju istikuid ja need võimalikult odavalt kätte saada, toovad need sisse Poolast.
/nginx/o/2021/04/21/13739615t1hf4fa.jpg)
„Eesti sortide kahjuks räägib asjaolu, et nende istikuid ei ole korraga väga palju saada,” tõdes Kahu.
Kohalikud veinitootjad on üha enam huvitatud valge sõstra kasvatusest. „Sorti ‘Hele’ julgeks küll neile soovitada,” sõnas Kikas.
Viinamarju Pollis ei aretata, küll aga põhjamaa viinamarjaks kutsutud karusmarju, sest ka sellest marjast on veinitootjad väga huvitatud. Plaanis on hakata uusi karusmarjasorte aretama. Paraku on karusmarjaga sama mure mis viinamarjaga – rebased ja kährikud kipuvad saaki nahka pistma.
Ilmastik muutub
Kui pärida aastaid taimesortide aretusega tegelevatelt naistelt, kas nad tajuvad, et kliima tõepoolest meil soojeneb, kostub mõlemalt vastuseks „Ikka!” ja põhiline näitaja on kahjurid.
„Võtame näiteks astelpaju, astelpajukärbes tuli lõuna poolt. Esimene leid oli 2015. aastal ja vahepeal on selle levik muutunud siin massiliseks, see on tõsine kahjur,” tõi näiteks Kahu.
Kliimasoojenemine pole meile tegelikult toonud mitte niivõrd palju sooja, kuivõrd vihma ja tuult. „Kui varem saime maguskirsisaagi korralikult kätte, siis nüüd on pidev mure viljade lõhenemisega,” nentis Kahu.
Klassikalist suvist ilma on pigem vähem ja sügisilma jagub pikema aja peale. Sordiaretus peab sellega kohanema.
„Need sordid, mis varem meie kliimasse sobisid, näiteks ‘Emma Lepermann’ või ‘Edinburgh’, lihtsalt enam ei sobi nii hästi, sest vihmad ja tuuled rikuvad saagi ja kahjurid teevad aina enam kurja,” nentis Kahu. „Sordiaretusel on ees suur töö, et muutunud ilmastikuga kaasa minna.”
Ilmastiku muutumise tõttu tuleb tulevikus ilmselt hakata istandikele katuseid peale ehitama, näiteks vaarikale. Katuste eesmärk poleks mitte soojust püüda, vaid hoopis liigvihma eest kaitsta.
Mujal riikides on katused peal ka rahe eest kaitseks. „Saksamaal ja Šveitsis nägime, et vaarikaistandikud olid kõik katuse all, vaarika viljad on väga õrnad,” sõnas Ave Kikas.
Taanis kasvavad maheaedades õunapuud katuse all, nii saab vähendada kärntõve kahjustusi, kuna leht ei saa nii palju niiskust.
Kui praegu võib Eestis näha suuri maasikaistandikke tunnelites, siis tulevikus ilmselt ka murelit, mille valminud viljad vihma käes kergesti lõhenema kipuvad.
Talvel aega teadust teha
Kui kevadest sügiseni on sordiaretajatel aedades käed-jalad tööd täis, siis ega talvelgi tööta istuta. Talv on hea aeg aasta jooksul kogutud andmete analüüsimiseks, kokkuvõtete ja teadusartiklite kirjutamiseks.
„Teadlasele on tähtis rahvusvaheliselt nähtav olla,” ütles Kikas. Lisaks tegeletakse tudengitega. Samuti uute sortide registreerimisega. Esmalt esitatakse taotlus Põllumajandus- ja Toiduametile, seejärel peavad sordid läbima registreerimiskatse. Marjadel kestavad katsed vähemalt neli aastat, enne kui sort ametlikult registreeritakse. Pollis aretatud sortide katsed toimuvad Poolas. Sel talvel anti sisse taotlus registreerida rohelise viljaga must sõstar ‘Alli’. Kas selle sordi istikud kunagi müügile jõuavad, selgub alles nelja aasta pärast. „Sordiaretajal peab olema pikk kannatus,” muheles Kikas.