Peale elurikkuse annab vikat ka treenitud lihased

End saab nii harida kui proovile panna iga-aastasel suurel niitmisvõistlusel. FOTO: Katre Liiv

„Ei ole nii, et vikat on ainuõige ja muruniiduk ei kõlba kuhugi. Suurte jalgpalli- või golfiväljakute ja mõnede linnaparkide hooldamisel, samuti heinavarumisel on niidukid õigustatud, aga koduaias võiks küll mõelda, millist elukeskkonda enda ümber näha soovime. Veidi metsikum aed, kus on vähem muru, kuid palju eri elemente, näiteks sopiti kasvav kõrgem hein, mõni oksa- või kivihunnik ja mitte väga hooldatud veesilm, pakub kasulikele putukatele, õistaimedele ja lindudele palju rohkem võimalusi kui ideaalne Inglise muru,” on Eestimaa Looduse Fondi igaühe looduskaitse ning vikatiga niitmise eestvedaja Mari Kaisel veendunud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vikatit vajavad tema hinnangul kõik, kelle jaoks elurikkus on tähtis ning kellel on rohtset pinda, mida hooldada.

Paljud aiapidajad jätavad aeda soppe, kus niidavad ainult üks-kaks korda aastas. „Lahjemal mullal piisabki teinekord vaid ühest niidukorrast suve keskel ja siis on vikat asendamatu. Põlvekõrgust heina tavaline muruniiduk ei võta, kuid vikatiga on seda mõnus niita. Lisaks saab kenasti trimmi kõhu- ja käelihased. Me ei kuluta mitte mootorikütust, vaid kondiauru ning niitmise ajal võib kuulata loodushääli, mis on vaimsele tervisele mootorimürinast palju kasulikum. Lisaks on niitmine üldiselt varahommikune tegevus ning suhted naabritega paranevad kindlasti, kui järgmisel pühapäevahommikul kell seitse võtame muruniiduki asemel kätte vikati,” loetles Kaisel vikatiga niitmise plusse.

Muru sees peituv elu, näiteks rohutirtsud, mardikad, jõuavad vikatikaare eest minema jalutada, samas kui muruniiduk nad juba tera tekitatud õhupöörisega sisse tõmbab ja ühtlase pudruna välja laseb.

Tagasi üles
Back