Üleliigne väävel võtab põllult isegi umbrohu
/nginx/o/2021/04/21/13739315t1h1dbf.jpg)
Pinnase hapestumine on põllumajandusmaa degradeerumise peamine põhjus, mida soodustab lisaks liigne väävelväetiste kasutamine.
Väävel on muutunud intensiivse põllumajandustootmise üheks kõige piiravamaks toitaineks. Eriti ilmnes väävliprobleem põllukultuuridel 30–40 aastat tagasi, kui tööstus lõpetas väävliheitgaaside õhkupaiskamise, mille tulemusel langes väävel happevihmadega maapinnale. Happevihmade hukutavast mõjust keskkonnale kirjutas R. Carson (1962) raamatus „Hääletu kevad”.
Kasutatakse valesti
Väävlil on sünergeetilised omadused teiste taimetoitainetega, eriti lämmastikuga – lämmastiku omastatavus koos väävliga on märksa tõhusam kui ilma. Ka toodang on väävli kasutamisel kvaliteetsem. Seetõttu on hakatud järjest rohkem kasutama väävlit sisaldavaid väetisi, kuid selgub, et mitte eriti arukalt.
Suurim viga on ammooniumsulfaadi kasutamine selle odavuse pärast lämmastikväetisena. Selle põhielement on väävel ja 100 kg lämmastikuga viiakse mulda 120 kg väävlit. Rapsi väävlivajadus on aga 30–40 (50) kg hektari kohta ja teistel kultuuridel 10–20 kg ha.
Aasta-aastalt kostab üha sagedamini kurtmist: põllul on midagi viga, isegi umbrohi ei taha enam kasvada. Mulla analüüsidest selgub: mulla pH 3,7–3,9; Ca ja Mg sisaldus äärmiselt väike, kuid väävlit on see-eest väga palju.
Muld väävlit peaaegu ei seo ja sulfaadi liikuvus on sama suur kui kloriidil, mistõttu taimede poolt kasutamata jäänud väävel liigub pinnavetega kergesti nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt allapoole.
See kahjustab eeskätt vesikeskkonda, sh puhta vee varusid. Seetõttu peaks negatiivsete kõrvalmõjude vältimiseks olema üldine soovitus kasutada ainult nii palju väävlit, kui põllukultuuri jaoks vaja.
Võtab ka kaltsiumi kaasa
Esmalt avaldub väävli hävitav mõju taimikule põllu madalamates kohtades, kuhu väävel pinnavetega koguneb. Väävli üks halb omadus on see, et liikudes mulla ülemisest kihist alumistesse, võtab see samaväärses koguses kaasa kaltsiumi, mistõttu muld vaesub nii kaltsiumist kui ka magneesiumist.
Mullaproovide võtmisel tuleks tähelepanu pöörata mulla võimalikule hapestumisele põllu madalamates kohtades ja võtta täiendav proov.
Kuidas liigne väävel põllule satub? Kui ei arvestata väävliga, võib see juhtuda peale ammooniumsulfaadi ka väävelhappega hapestatud sõnnikuga ja põlevkivituhaga (viimasel peaks kvaliteediprotokoll kajastama ka väävlisisaldust, et saaks väävliga arvestada).
Nende toodetega väetamisel on üsna tõenäone, et mulda satub väävlit korraga 100 kg ha, võib-olla rohkemgi, mis hapestab mulda ja häirib taimekasvu.
Mulla viljakuse taastamiseks on möödapääsmatu mulla lupjamine, kusjuures selline vigade parandus on üsna kulukas ja aeganõudev, mida olnuks võimalik vältida. Lubjatarve ulatub sellistel muldadel, mille pH <4, vähemalt 10 tonnini hektari kohta, sõltuvalt lubiväetisest tuleb füüsilisi tonne veelgi rohkem.