Hunt, šaakal ja ronk ohustavad karjamaal tallesid

Kui pisikesed talled ema või karjakoera pilgu alt väljas, on nad ahvatlevaks saagiks ronkadele. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kopra Karjamõisas algab lammaste poegimine 15. mai paiku, kui loomad juba karjamaal. Peremees Jüri Koppel ütles, et elab siis sisuliselt kõik ööd karjamaal autos. „Mul on oma režiim juba: hommikul kell kuus lähen magama ja lõuna ajal ärkan, õhtu poole suigatan veel paar tunnikest ja saangi öösel valvesse minna,” muheles mees.

Oma 20aastase praktika põhjal nentis Koppel, et tallede suremuse seisukohast pole vahet, kas nad sünnivad laudas või karjamaal, hukka saab neid ikka sama palju. Väljas tuleb muidugi vaadata, et rebaseid ja kährikuid jõuaks loomadest eemal hoida.

Ka hunte on ümbruskonnas üksjagu. „Kui omal ajal alustasin, polnud hundi haisugi siin, nüüd neid pesakondi on ikka tekkinud,” sõnas Koppel. Ka rongad on ta karjale palju kurja teinud. „Võtame Keskkonnaametilt loa ja siis talv ja kevad läbi neid jahime, oma 150 isendit notime maha, siis on paar aastat taas rahulikum. Loomulikult on kahju niimoodi loodust hävitada, aga midagi pole teha, igaüks peab enda eest seisma.”

Rongad meelitab karjamaale võimalus lihtsa vaevaga toitu hankida. „Poegimisajal jäävad põllule puhastused, kõigepealt söövad rongad neid, aga kui poegimine lõpeb, on ikka rongakarjal süüa vaja ja hakatakse kuuvanustele või isegi kahekuustele talledele une pealt nokaga pähe lööma, kui veri lahti, siis nokitaksegi loom surnuks,” kirjeldas Koppel.

Hunt ja šaakal

Ka üks ilveseperekond on ­Kopramõisa lammaste ümber tiirutanud.

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi rääkis, et Keskkonnaametisse jõuavad peaasjalikult teated, kus loomaomanikul on võimalik kahjutasu saada. Elujõulisest tallest saab karjamaal jagu hunt ja ilves, kelle kahjusid Keskkonnaamet hüvitab. „Põhiline murdja ongi hunt, ilves on meil kehvas seisus ja nende murdmisjuhte tuleb ette paar korda aastas,” seletas Talvi.

Palju kurja teeb lambakarjadele ka šaakal, paraku selle liigi tekitatud kahju lambapidajale ei korvata. „Šaakal ei käi hüvitamise alla, sest see on tavaline jahiuluk, keda võib jahiperioodil piiranguteta küttida, nagu näiteks rebastki,” selgitas Talvi.

Seega on tallede suurimad hirmud hunt ja šaakal, nõrkade loomade puhul ka rebane. „Manulisteks, kes tervet ja emaga normaalset suhet omavat talle ei murra, kuid noolivad nõrku, mahajäänud, viga saanud ja haigeid, on rebane, kährik, ronk, hallvares ja ka merikotkas,” loetles Talvi. „Meie tingimustes pole teada, et merikotkas oleks võtnud elusat saaki karjamaalt. See oleks küll võimalik, aga Eestist pole ühtegi tõenduspõhist juhtu teada. Tall on ikkagi liiga suur saak.”

Kuidas vältida?

Viimastel aastatel on räägitud, kuidas rongad talledele julmalt kallale lähevad, silmad peast ja nõrgad loomad surnuks nokivad.

Parim viis oma tallesid kiskjate eest kaitsta on viia poegimisaeg ajale, kui loomad alles katuse all varjul. „Sinna ei pääse kiskjad ligi ja seal saab utt järglasi paremini valvata,” tõdes Talvi. „Mõni lambakasvataja väidab, et rongad nokivad terveid tallesid, ega ikka ei noki küll. Kui talled sünnivad karjamaal ja lammastel on reeglina mitmiktalled – kaks, vahel isegi kolm ja siis on üks tavaliselt ikka nõrgem. Ka uted on väga erinevad, mõni on tugeva emainstinktiga ja hakkab imetama ning kaitseb poegi, aga teine on ükskõikne.”

Kui lammas läheb poegima põõsastesse, sünnivad mitmikud, ümberringi on lootekestad, siis on väga tõenäoline, et manulised ümberringi passimas on ja kui vastsündinu üksi jääb, ongi tõenäoline silmade ja muude õrnade kohtade nokkimine.

Oma vara tuleb kaitsta

Talvi lööb just kokku mullust kiskjakahjude statistikat ja kokkuvõttest on näha, et osa lambapidajaid on kohe pärast murdmisjuhtumit midagi loomade kaitseks ette võtnud. „Paberitest on näha, et kuskil on kord õnnetus juhtunud ja see ei kordu enam, samas teises karjas jääb asi lohisema ja kahjujuhtumeid on seitse, kümme korda järjest, asjad on väga kehvad,” rääkis Talvi. „Kui igal aastal õnnestuks Eestis kolm või neli kõige suuremat huntide murdmise kohta ära hoida, oleks murtud lammaste koguarv üle poole väiksem.”

Ronk pole küll jahiuluk, aga kui nad palju kurja teevad, saab Keskkonnaametist taotleda eriluba nende laskmiseks. „Ma ei ütle, et see luba alati antakse, aga võidakse anda,” sõnas Talvi.

Miks hundid-šaakalid-rongad mõnda karja rahule ei jäta? Põhjuseks pole sugugi, et looduses neile süüa ei jätku, vaid kui nad on korra näinud, et nii saab lihtsalt ja ohutult saagi kätte, siis jäävadki käima.

„Riik hüvitab sajaprotsendiliselt suurkiskjate murtud lambad. Maksame tavaliselt turuhinnast rohkem, see võib olla põhjus, miks mõni probleemile lahendust otsima ei vaevu,” arutles Talvi.