Lapsed armastavad liiva ja veega mängida. Liivakookide küpsetamine ja liivalosside ehitamine pakub põnevust tundideks ning väike inimene saab sellest rohkelt rõõmu ja oskusi. Lihtne kast ja liiv on toiminud mitme põlvkonna puhul ja töötab nüüdki – kuigi valikus on ka keerulisema kuju ja lisavidinatega liivakaste.
Koroonaajal on liivakastide nõudlus kasvanud, ees ootab hinnatõus
Kui Triinu ja Urmo Murumäe tahtsid viis aastat tagasi panna koduaeda püsti toreda ja turvalise mänguväljaku, selgus, et päris sellist, mida sooviks, poest võtta ei olegi. Nii nad tegid selle ise. Tulemuse kiitsid heaks kõik väikesed eksperdid, kes seda kasutama asusid, ja tekkiski plaan hakata mänguväljakuid tootma. Nüüdseks on nende pere-ettevõtte Boostbox e-poe valikus lisaks enda toodetule ridamisi teistest riikidest sisse toodud varustust.
Triinu Murumäe, kes e-poes turundusjuhina tegutseb, ütles, et mõlemal koroonakevadel on nende poest tellitud tunduvalt rohkem mänguatraktsioone kui varem.
Ees ootab hinnatõus
„Kodus olevad pered soovivad lastele pakkuda mitmekülgseid võimalusi liikuda ja mängida. Otsitakse lahendusi, et lastel oleks tegevust,” märkis Triinu Murumäe. „Samas tekivad tootjatel suure nõudluse tõttu tarneraskused, sest sarnane olukord on kogu Euroopas. Kindlasti tõusevad lähiajal ka puitmaterjalist liivakastide hinnad.”
Liivakaste on turul kolme tüüpi: plastist, naturaalsest töötlemata puidust ja süvaimmutatud puidust.
„Liivakasti vastupidavus sõltub materjali paksusest ja konstruktsioonist. Mida paksemast materjalist on liivakast, seda pikem kasutusiga. Kui puidukaitsevahendiga paari aasta tagant töödelda, kestab puidust liivakast kauem, 5–12 aastat,” selgitas Triinu Murumäe. „Plastist liivakast seevastu on kerge, seda saab tõsta eri kohtadesse, kuid plast ei kesta nii kaua, kuna päikesekiirgus on plasti vaenlane. Samas ei vaja plast hooldust.”
Tuleb leida õige liiv
Liivakasti juures on Triinu Murumäe sõnul põhiprobleem hoopis liiv: kas valitakse vale teraga liiv või tellitakse liiv kallurautoga, kuid auto ei pääse majale ligidale.
„Üldjuhul pakuvad lahtist liiva ettevõtted, kes transpordivad seda vaid oma maakonna piires ja tihti on minimaalne kogus üks tonn. Lahtise liiva ostmisel tuleks arvestada, et liiv tuuakse kohale lahtise kallurautoga ja kallurauto peab koduaiale võimalikult lähedale pääsema.”
Kõige lihtsam ja mugavam, kuid kallim on osta liivakasti liiv ehituspoest kottidega, tavaliselt on kotis 25 kg liiva.
„Liivakasti peab valima õige liiva. Kui võtta väiksema teraga ehitusliiv, hakkab liiv lendlema ja vihmase ilmaga on seal porine mänguväli,” nentis Triinu Murumäe. „Liivakastis soovitatakse kasutada jämedamateralist liiva. Suuremalt jaolt täidetakse liivakaste jämeehitusliivaga, mille tera suurus jääb 0,63 ja kahe millimeetri vahele.”
Liiva kogust arvutades on hea teada, et liiva erikaal on 1,3–1,4 tonni kuupmeetri kohta ning üks kuupmeeter liiva kaalub umbes 1,3 tonni.
Enne kui liiv sisse valada, tuleks umbrohu tõkkeks paigutada aluskate ehk geotekstiil. „Kindlasti ei tohi liivakasti aluskatteks kasutada tihedat materjali, mis ei lase vett läbi, muidu saab laps endale mudase basseini,” hoiatas Triinu Murumäe.
Kui otsustada naturaalse ehk töötlemata liivakasti kasuks, tuleks puit kohe puidukaitsevahendiga töödelda. „Võib kasutada puiduõlisid või puiduvärve, viimased kestavad kauem, 3–4 aastat, seejärel peab uuesti värvima,” täpsustas Murumäe.
Klassika jätkuvalt moes
Endiselt armastatakse klassikalise disainiga puidust liivakaste, kuid valikus on ka liivakastid, millele on lisatud mõni mänguelement. Näiteks on populaarne paadikujuline liivakast, samuti liivakastid, millel on laste kööginurk, kus saab liivast toitu teha, märkis Murumäe.
„Praktilise poole pealt valitakse kõige enam kaanega liivakast, mille saab sulgeda ja avada istmeks. Istmega liivakastis on lapsel hea mugav mängida ja pärast mängimist saab liivakastile kaane peale panna, et koduloomad või lehed ja praht ei pääseks liivakasti,” tõi välja Triinu Murumäe.
Ka Otepääl tegutseva osaühingu Inpuit juhatuse liige Andres Pärn tõi kõige populaarsemate liivakastidena välja katte ja istmetega liivakastid. „Just ümardatud ääred, et laps viga ei saaks, ja liivakasti kate on määravad,” märkis Andres Pärn. Liivakasti asukohaks ei soovita ta varjulist kohta, kuhu päike ei paista, sest niiskes kohas pole lapsel mugav mängida.
Liivakasti saab ka ise meisterdada
Ühe nädalavahetusega jõuab pühapäevaehitaja oma aeda lapsele liivakasti kenasti valmis teha. Selle ajaga saab puidu ja pinnase ette valmistatud, kasti kokku meisterdatud ja esimesed liivakoogidki tehtud.
Liivakasti ehitus algab asukohast: Rakvere ametikooli ehituse eriala õpetaja Jaan Viktor soovitab valida tuulevaikse koha. Väikelaste liivakasti paras suurus on kaks korda kaks meetrit. Järgmine töö on eemaldada tulevase liivakasti põhjast pinnas ja katta ala geotekstiilkangaga, mis takistab liival mullaga segunemast, umbrohul kasvamast ja laseb samas vihmaveel läbi valguda.
„Liivakasti materjaliks sobib puit või puitplast. Immutusvahenditest võib kasutada loodussäästlikke ökomärgisega vahendeid, mis on vee, mitte lahusti baasil. Poest immutatud puitu ei soovita osta, sest see on töödeldud kemikaalidega, mis on näiteks vaskoksiidi või raudoksiidi baasil,” rääkis Viktor.
Liivakasti sisenurkadesse soovitab ta paigutada nurgapulgad läbimõõduga kolm korda kolm sentimeetrit, mille külge küljelauad saaks jäigemalt kinnitada. „Liivakasti serv olgu tehtud nii, et laps saaks serval istet võtta, see annab kastile ühtlasi jäikuse. Soovitan kattelaua sättida servast 1,5 cm väljapoole üle, kindlasti freesitud ümarate servadega, mitte teravate kantidega, kuhu laps võib kukkuda ja end ära lüüa,” andis ehituse eriala õpetaja nõu.
Liivakasti võib ehitada ka taaskasutatud puitmaterjalist, millest tuleks eemaldada teravad naelad-kruvid, seejärel lihvida ja immutada. Liiva valikul soovitab Jaan Viktor eelistada väikese savisisaldusega liiva. „Ajaks, kui ei mängita, tuleks liivakastile peale panna kattekile, et kassid liivakasti ära ei reostaks,” lisas ta.
Kel soovi liivakasti täiustada, saab meisterdada või poest hankida lisaatraktsioone. „Väike liumägi, millelt lastes liug lõpeb liivakastis, ja ronimisredel, millele saab startida just liivakastist, sest kui keegi peaks kukkuma, siis pehmele liivale,” nimetas Jaan Viktor.