Milline tuleb kevad ja suvi?

Pärast rahutu ilmaga kuu esimest poolt on ootamas päikeseline periood. Foto: Tairo Lutter

Kuna huvi sooja saabumise ja edasise osas on meeletu, siis on käesolevas numbris sel teemal koguni kaks lugu. Siinses ilmaveerus tutvustan natuke põhjalikumalt tagamaid.

Eesti ilmastikku kujundab tsirkulatsioon ja selle kaasatoodud õhumassid – kohapeal küpsenud ilma on harva, aga vahel juhtub sedagi, nt mõni kohaliku tekkega tsüklon põhjustab suure saju või kui siinsamas tekib antitsüklon.

Aja jooksul on tähele pandud, et on olemas teatud tsirkulatsioonitüübid või tüüpolukorrad – ilmamustrid. Neid on püütud klassifitseerida, seda on enamasti tehtud asukohapõhiselt, näiteks Suur­britannia-, Kesk-Euroopa- või Venemaa-keskselt. Ka Eesti jaoks on püütud päris eraldi klassifikatsiooni välja töötada (Truija, Post ja Tuulik, 2003 või Lutsar, 2018), mis siiski erilist kasutamist pole leidnud. Samas on selgunud, et Eestile sobib näiteks Wangenheim-Girsi klassifikatsioon, mis on nime saanud alusepanijatest ja on küll väga üldine, aga siiski kasulik.

Seega kui õnnestuks tabada mingi seaduspära ilmamustrites (kui kaua need kestavad, kas on mingeid seaduspärasusi järgnevuses jne), saaks koostada ilmaprognoosi nädalate ja isegi kuude kohta. Nüüdisaegne praktika on siiski selline, et pikaajaliste ennustuste tegemisel kasutatakse rõhuväljade kaarte.

Varem oli populaarne analoogaastate meetod, mis tähendab jooksva aastaga võimalikult sarnase temperatuurikäiguga aastate väljaotsimist ja nende analüüsi, kuid praegusel „kliimamuutuse perioodil” ei soovitata analoogaastaid kasutada. Seega idee poolest väga põnevat meetodit ei kasutata enam hulk aega ametlike prognooside tegemisel, kuid enda tarbeks seaduspärasusi otsida – miks mitte.

Võib-olla on rohkem mõtet ennustada suve talve järgi kui talve suve järgi, sest ilmastiku järjepidevus kipub katkema suvel, täpsemalt augustis, aga meeles peab pidama, et igasugused variandid on võimalikud. Teine küsitav koht on üleminekuaastaajad, sest siis korraldub tsirkulatsioon põhjalikumalt ümber ja võib tulla ootamatusi. Seetõttu saame hooajaprognoosides rääkida ikkagi vaid mingist tendentsist või võimalusest, et nii võib minna. Nii et mingi seos on olemas, aga liiga tõsiselt ei maksa oma plaane selle järgi seada, vaid olukorral võiks lihtsalt silma peal hoida, sest tsirkulatsioon sõltub ju tegelikult paljudest asjaoludest.

Aga nüüd on pärast rahutu ilmaga kuu esimest poolt ootamas päikeseline periood. Esialgu on see jahe, öökülmadega, kuid tasapisi, nädalaga, läheb siiski soojemaks. Tõenäoliselt sellist priiskavat soojust, nagu oli esmaspäeval (kohati üle 20 kraadi), siiski niipea oodata ei ole. Ja eks aprill on pigem jahe ja lumesadudega, mitte suviselt soe ja äikeseline.

Üldiselt äikeseline või väga soe aprill ei tähenda puhkajate unelmate suve pidevalt lõõskavas päikeses. Väga äikeseline oli näiteks 2008. a aprill ja sellele järgnes ebatavaliselt jahe ja sajune suvi. Midagi sarnast oli ka 1998. ja 2000. aastal. Ka mai alguse soojalaine ei kipu suveks head tähendama. Aga kui pidada puhkajate asemel silmas muid eluvaldkondi, siis võib keskmiselt soe ja sajune suvi just väga hea olla.