Ilmastikunähtus võib selgitada tuntud müüdi

Miraaž tekitab pettepilte. Foto: Mihkel Maripuu

Kevad edeneb tasapisi, nagu varakevadele kohane. Viimati jäi pooleli jutt miraažidest – jõuame nüüd nende eri vormide juurde.

Miraažil on mitu vormi, millest olulisemad on kaks: a) ülemine miraaž, mis tekib inversioonikihi korral: õhu tihedus väheneb kõrgusega väga järsult ja valguse tee kõverdub aluspinna poole, nii et objekt näib oma tegelikust asukohast olevat kõrgemal; b) alumine miraaž, mis tekib siis, kui maapinna kohal on väga kuuma õhu kiht, nii et kõrgusega õhu tihedus väheneb tavalisest aeglasemalt, valguse tee kõverdub ülespoole ja objekt näib olevat tegelikust asukohast madalamal ja ümberpööratud.

Veel on olemas külgmiraaž, mille korral tekib nn pettekujutis tõelisest objektist vasakul või paremal. Seda võib kohata päikesega kuumenenud püstloodis kalju kõrval, aga ka linnas kõrghoonete seinte kõrval. Kui maapinna läheduses on mitu eri tihedusega õhukihti, võivad erinevad miraaživormid liituda ja üksteiseks üle minna. Ka on võimalik selliste õhukihtide libisemine üksteise suhtes – siis tekib liitmiraaž ehk fatamorgaana, mis koosneb pidevalt liikuvatest ja muutuvatest kujutistest: üks võimalikke selgitusi Lendava Hollandlase müüdile.

Palju kõneainet pakkunud Tallinna tulesid Soome rannikult oli võimalik näha, sest tekkis ülemine miraaž: külma ja kohati jääkatte all oleva Soome lahe kohale voolas ebatavaliselt soe õhk ja õhukeses õhukihis tekkis temperatuuri hüppekiht – termokliin ehk inversioonikiht. Kuna meri oli külm ja kohati jäine, jahutas see saabunud sooja õhku altpoolt, tekitades olukorra, kus nullilähedase õhukihi kohal oli järsku mitme kraadi võrra soojem õhukiht ehk inversioon. Seega olid miraaži tekkeks olud soodsad. Seda soodustas muidugi ka hea nähtavus.

Kui õhus ei oleks üldse aerosooliosakesi (tolmu, soolakübemeid, veetilku), oleks nähtavus umbes 200 km, aga isegi kõige puhtam õhk sisaldab peale õhu koostisgaaside veel „midagi”, nii et nähtavuskaugus on tegelikus atmosfääris alati väiksem kui 200 kilomeetrit, vähemalt maalähedases õhukihis. Siiski kui juhtub olema väga puhas õhumass, võib ka meil Eestis nähtavuskaugus ulatuda saja kilomeetrini. Paraku ei ole meteoroloogilised automaatjaamad suutelised sellist nähtavuskaugust mõõtma, vaid see piirdub ­20–50 kilomeetriga. Kuna õhuterendus oli Soomest selgelt näha, pidi nähtavus olema vähemalt sadakond km, mis on senise kogemuse põhjal täiesti usutav.

Nädal algas intensiivse tsükloniga, mis tõi tormi ja ajutist lumetuisku. Teisipäev üllatas kuni 50% äikesevõimalusega. On huvitav, et aasta eest 3. aprillil tõi sarnane vägev tsüklon äikeselund ja sellise tormi, et katused lendasid. Aga praegune varakevadine ilm, kui öökülm, märg lumi ja 5–10kraadine päevasoe domineerivad, võib vinduda kuu aega, kui mitte kauemgi. Seega võib juhtuda, et 27. märtsi soojust enne maikuud ei näe.

Ent on ka teine võimalus: juba paar kuud tagasi ütles Metsavana ehk Arvo Saidla, et tõeline kevad algab 10. aprilli paiku. Tõepoolest, 12. aprilli paiku võib sattuda väga soe õhumass 1–2 päevaks Eesti kohale. Selle juhtudes võib päevasoe kerkida üle 15 °C. Elame, näeme!