Looduskalender ⟩ Sel kevadel on kõik segi nagu Kört-Pärtli särk
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
5. aprill 2021, 09:12
/nginx/o/2021/04/05/13712806t1hbc7c.jpg)
Sel aastal on kõik segi nagu Kört-Pärtli särk. Sinililled hakkasid õitsema enne paiselehti. Ja need pisikesed kollased päikesed, mis juba oma pikad pruunid kaelad päikese poole sirutanud, hoiavad siiski õiekulda enamasti külmakõhedusest nupus kinni.
Sinilillede kõrval on metsa all lahti ka esimesed kõhesinised kopsurohud. Rohelisi jalgu sirutavad nii ülased kui ka naadid. Aga varsakabjad näitavad veel esialgu jalgupidi sügaval vees seistes vaid rohelisi lehti ja pisikesi õienuppe, ei mingit kollast õiesära.
Juba on kuulda ja näha ka esimesi Lääne-Eestist toodud rullis karulaugu lehti, aga ida pool pole nad ninagi välja pistnud. Isegi murulaugud hingitsevad õige arglikult peenramaal.
Aga eemal kõnnib kurg
Aga linnurahval pole aega. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. Kes kiiresti pesapaika omaks tegema ei tule, sellele ei pruugi pesapaika jätkuda. Laupäeval tulid üle Eesti korraga kohale nii isa- kui ka ematoonekured. Eks julgustust andis selleks ka alanud konnaränne. Sulanud tiigijää jäänukite servades seisid mustavalge kirjud toonekured oma pikkade punaste jalgadega põlvini vees ja koukisid pruunitriibuliste koibadega konni veest niisuguse usinusega, et polnud läheneva inimese eest aega lendugi pista.
Sookurgedel pole vist rännul nii hästi läinud, ikka lendab taevalaotuses mõni hingepõhjani kurvalt kruuksuv kurg. Aga selle vaigistab otsekui sihitult taevavõlvil ringisebiv hanede kaagutamine. Veel kuu aega kosutavad nad end meie viljapõldude orasel.
Linavästrik tuli
Igal kevadel ootan pikisilmi oma linavästrikku ja pühapäeva õhtul ta tuli. Tuli kohe peale esimest maakaevamist, siis, kui rõdutoolis jalgu sirutasin. Tuli silpsudes ja seletades, et «ei hakka enne maad pöörama, kui mina kohal ja valmis sinu järelt kahjureid kokku korjama».
Kes lihavõttepüha hommikul linavästriku näeb, sel kasvas lina üle kihelkonna. Äksi
Aga aianurgast kostab õhtuti juba ka musträsta tontlikku itsitamist ja punarind «veeretab pärle mööda peeglit». Ilm on siiski nii külm, et õhtueel maakodus asju kokku pakkides näed, et nii metskurvits ja tikutaja on kohal, aga veel ei kipu nad eriti häält tegema. Oma natuke õudsel häälel hüüab vaid meigas ehk kaelustuvi, neid on tuuled nüüd tagasi toonud üksjagu.
Sarapuu punased õietutid
Kõige kummalisem on praeguses ajas see, et vaher ja kask jooksevad läbisegi, tavaliselt on neil kord majas ja vaher lõpetab enne kaske. Aga kaskede puna ei ole veel rohelisteks pungatippudeks muutunud ja vahtrate lihakarva pungadki pole pakatanud. Pajud on igaüks oma liigiomast koorevärvi, nad on sama kirjud kui meie pühademunad, aga nad on kõik täis kauneid hõbedasi urbi, mis tasapisi kollakaks või punakaks hakkavad muutuma. Lepad ja sarapuud tolmlevad nüüd igal pool. Sarapuu urbade kõrvalt tasub juba otsida ka pisikesi punaseid tutikese-kujulisi emasõisi.
Konnad teel ja veel
Ja konnad pole ainsad kõigusoojased, kes välja pugenud. Sisaliku siblimist on rohus ja nähtud on ka rästikurahvast. Aga siblijatest on rohus ka ämblikke ja nende sugulasrahvast puuke. Veel ei ole ma kohanud ühtegi kimalast ja liblikadki panevad peale lühikest lendu parema meelega tiivad kokku.
Otsisin tiigiveest ka puruvanasid, aga rõõmsate kukrikute hõbeselgade all oli näha vaid kõht ülespidi toonela teele lahkunud harivesiliku emandat, külmade ja soojade vaheldumine olevat mõnel pool ka konnarahvast hukutanud.
Taevas tantsib
Kui nüüd nädala alguses lihavõtte pühad ära pidada ja hommikuti päikesetõusul läbi sõrmuse päikesekiirte tantsimist piiluda, mida küll kord seitsme aasta tagant juhtuvat ja mis suure õnne toovat, siis võib rahulikult pühade vahel tööd rügada, sest esimene tõsisem tööpaus tuleb meil alles 23. aprillil – jüripäeval.
Suurem osa rahvast nägi sel aastal küll pühapäeval oma punase taevase õnne ära, eks need ole inimesed, kes usinamad ja päikesetõusul end virgalt ülesse ajavad ja nii pikema päevase tööde ajaga ka pikema leiva lauale toovad.
LASTELE Ilmamäng: Poripildid
Kui lapsed kiiretest laudteekäikudest väsinud, siis tasub rabast tupp-villpea õienuppe otsida. Villpea pintslid näevad päris pintsli moodi välja – just sellised nagu Edgar
Valteri lasteraamatutes. Lõuendiks võiks olla metsaserva jäänud kokkupatsutatud lumepind ja värvideks erinevat värvi pori. Edu suureks talviseks kunstnikutööks.