Emupapa kasvõi nälgib, aga haududes pesalt ei lahku

Emupapa Dodo ei lahku pesalt ei söömiseks ega joomiseks. Ka tibude kasvatamine on hiljem tema töö. Foto: Jana Viks

Läänemaal Variku külas Undisoo talus on tänavune kevad eriline – emupapa Dodo istub kannatlikult viiel läikival tumerohelisel munal ega lahku sealt hetkekski. Tibud peaksid pererahvast rõõmustama aprilli keskel.

Kui väljend kanaema on tuttav, siis nii pühendunud hoolitsusele, nagu emupapa oma draakonimune meenutavate munade eest kannab, naljalt midagi vastu panna ei ole. „Nad võivad oma kehakaalust kaotada kuni poole, isegi 30 kilogrammi. „Looduses nad ei lähegi sööma, mina turgutan teda ikka värske kraamiga, viin õunu ja Hiina kapsast ja muid toite, aga ta ei taha isegi kõrval asuvat joogivett juua, vaid ainult haub,” kirjeldas perenaine Jana Viks minijaanalinnu kohusetunnet. Sama lugu on nandudega. „Ka neil on issi see, kes haudub ja tibude eest hoolitseb, emme on lihtsalt ilus.” See, et emud Eesti tingimustes üldse pesitsema hakkasid, on Viksi sõnul tegelikult üsna haruldane.