Mis vahe on jäävihmal ja jäätuval vihmal?

Üks erakordsemaid päevi oli 23. veebruar, kui oli eriti tugev jäätuv vihm ja tekkinud libedus haaras suure osa riigist. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Juba enam kui kuu kestnud sagedane külma ja sula ilma vaheldumine on muutnud teeolud väga keeruliseks ja kaasnenud on allajahtunud sademed. Üks erakordsemaid päevi oli 23. veebruar, kui oli eriti tugev jäätuv vihm ja tekkinud libedus haaras suure osa riigist.

Jäävihm on sademed, mis kujutavad endast osaliselt või täiesti jäätunud vihmapiisku: lumi sulab soojas õhukihis vihmapiiskadeks, kui need satuvad uuesti külma (miinuskraadidega) õhukihti, kus need hakkavad jäätuma. Nii tekivad peenikesed ja tugevad läbipaistvad jääterad diameetriga 1–3 mm. Seega on jäävihma ajal tegu tugeva inversiooniga. Kui vihmapiiskade külmumine on osaline, võib tekkinud jääterade keskele jääda külmumata vett. Kõvale pinnale kukkudes võib terake katki minna ja järele jääda kaks poolikut koorikut. Mõnikord jäätuvad vihmapiisad täielikult – siis sajab jääkuulikesi, mis on samuti jäävihma üks vormidest. Jäävihm sajab iseloomuliku sahinaga. Tegu on laussademetega kihtsajupilvedest (Nimbostratus), harvem kõrgkihtpilvedest (Altostratus).

Jäävihm on ohtlik, sest tavaliselt moodustub maapinnale ja esemetele, mille temperatuur on alla 0° C, ülilibe jääkiht. Kui see tekib maapinnal, nimetatakse seda kiilasjääks, kui esemetele, siis jäiteks. Jäävihma sajab tavaliselt enne sula, seega seoses saabuva sooja frondiga. Jäävihma esineb harva, peamiselt sügise-talve ja talve-kevade üleminekuajal, kui külmumispiiril õhumassivahetused on sagedasemad ja teravamad.

Jäävihmaga sarnane on allajahtunud ehk jäätuv vihm. Sel juhul ei ole vihmatilkadel jääkesta ümber, vaid tegu on tavalise vihmaga, ainult et seda sajab miinuskraadide juures. Sel juhul peab olema sooja õhu kiht paks ja külma õhu kiht õhuke, nii et lumi jõuab vihmaks sulada, aga vihm maapinna lähedal uuesti jäätuda ei jõua.

Nii juhtus 23. veebruaril: miinuskraadidega õhukiht oli mõnesaja meetri paksune, muutudes saju ajal ilmselt õhemaks, samas kui soe õhukiht selle kohal oli enam kui kilomeetripaksune ja muutus päeva jooksul soojemaks ja paksemaks. Allajahtunud vihm moodustab samuti jäidet ja kiilasjääd, eriti kuna pinnad püsivad mõnda aega veel külmad.

Veel üks huvitav ja harva eristamist leidnud sademeliik on jäälörts. See tekib sarnaselt jäävihmaga, kuid soojas õhukihis jõuavad lumehelbed vaid osaliselt sulada, st tekib märg lumi. See hakkab külma (miinuskraadidega) õhukihti sattudes jäätuma. Nii tekivad üsna karedad ja krõbedad lumetombud. Sellega võib kaasneda jäite ja kiilasjää oht. Jäälörts näitab samuti inversiooni olemasolu, mis tekib tavaliselt enne sulale minekut.

Talve ja kevade intensiivne võitlus sagedaste sulamis- ja külmumistsüklitega on kestnud enam kui kuu aega. Kuid nüüd paistab, et ülekaalu jäävad pluss­kraadid ja vihm. Aeg-ajalt märja lume ja alla 0 °C tuleb siiski veel mõnda aega arvestada. Ilmselt nädalavahetusel on õhusooja üle 10 °C. Tõelist kevadet on Metsavana lubanud 10. aprillist. Elame, näeme!