ETKI uudised ⟩ Vee hoidmiseks on parem kevadel mulda vähem harida
Taimed vajavad kasvuks nii vett kui ka õhku mullas, seda teab iga taimekasvataja. Paraku võib märgata tolmupilves liikuvaid külvikuid igal kevadel, mis räägib selgelt liigkuiva mulda sattuvast seemnest.
Vaatame üle põhitõed, mis paljudele juba tuttavad, kuid võib-olla mitte kõigile. Samad põhimõtted kehtivad ka koduaias, lihtsalt mastaap ja vahendid on väiksemad.
Laenates sõnu ühelt aasta põllumehelt, siis tänavu on „peaaktsionäri otsus” anda rohkelt lund, mille sulamisel saab muld tõhusat veelisa. Paraku sõltub meie tegutsemisest põllul, kuidas õnnestub vett hoida taimedele kasutamiseks ja kui palju aurustub kevadekuumast mullapinnalt õhku.
Tööd tuleb läbi mõelda
Esimene ja tõhusaim viis on mitte harida ette rohkem, kui parasjagu külvamiseks vaja. Lihtne öelda, keeruline teha, kui põld on eelmise sügise koristuskiirustamisest rööplik või halvast künnist põimkülvikõlbmatu. Seetõttu tuleb põllul toimetades mõelda ka tulevaste tööde peale, vältimaks edasisi probleeme.
Kuidas ette valmistada kevadiseks külviks põldu, mis vajab kultiveerimist või randaalimist? Esiteks ei tohi tormata. Kui külviplaan ja põldude tahenemine vähegi kannatavad, tuleks sellised põllud harida ja külvata esimeses järjekorras. Neid tuleb tõhusalt harida (vahend ei olegi määrav, sügavus on), mille käigus kaotame vett. Mida kiiremini jõuab seeme haritud mulda, seda vähem vett kaotsi läheb.
Mida raskem on lõimis (mida rohkem savi), seda lühem on periood, millal harimine on mõistlik. Teravalt tunnetavad seda Pärnumaa savimaadel toimetavad põllumehed, kelle põldudel võib parimat harimisaega olla vaid mõni tund. See aeg saabub paraku kogu põllu lõikes mitme päeva jooksul: lagedad künkanukid kuivavad palju varem kui varjulised lohupõhjad. Liiga vara alustades on põld kui plastiliin ja kobestumine on vähene. Alustades hiljem, on pangad kuivanud nii kõvaks, et nende lõhkumiseks kultivaatorist või kergest rullrandaalist ei piisa, vaja on mulda tolmustavat kahvelfreesi.
Lõimisest hoolimata kehtib rusikareegel, et kõik haritud taimkatteta ja kõrretüüta põllud tuleks külvata võimalikult kiiresti. Töid planeerides tuleb eelkõige tegelda probleemsete põldudega, jättes vahekultuuri või kõrretüüga kaetud põllud esialgu ootele, sest nende kuivamine on veidi aeglasem.
Hästi küntud põldudel võib veekao vähendamiseks piisata nii hõlpsast võttest nagu libistamine ribilibistiga (toodetakse Eestis). Lihtsa I-tala järelvedamine traktoril ei ole enam edumeelse põllumehe vääriline tegu. Kuigi asi seegi, kui paremat pole ja põllud kipuvad ära kuivama. Parim aeg libistamiseks on siis, kui künniviilude harjad on juba heledaks kuivanud, kuid viiluvahedes on muld veel niiskusest tume. Kindlasti peab põld traktorit kandma.
Väga tõhus vahend eriti raskematel muldadel pankade purustamiseks on labasiluriga kannusrull (nn Crosskill-kettad). See tasandab põldu ja jätab mullapinna sõmeraks, mis vähendab niiskuskadu. Labasiluri kasutamisel tuleb olla mõõdukas: labade ees olev mullavall ei tohiks üle labade pidevalt maha variseda, vaid peaks hajuma lohkudesse jooksvalt.
Jälgi mulla temperatuuri
Kui põld on ette valmistatud, peaks külvama kohe, kui mulla temperatuur on piisav. Oluline on mõõta temperatuuri seemne külvi sügavuselt, mitte mulla pinnalt. Jälgida tuleks seemnetarnija soovitust, kui jahedasse mulda võib seemet külvata. Vaadates edukamate põllumeeste toimetamist, siis tundub, et tavalisel aastal võib seemne paari kraadi võrra jahedamasse mulda panna, sest muld soojeneb kiiresti.
Külvitöid tehakse järjest enam mullaharimise seadmetega varustatud põimkülvikutega. Need võimaldavad heades tingimustes (sobiv niiskus, kvaliteetne põhiharimine) teha külvi ilma täiendava harimiseta. Tasub meeles pidada, et külvi eel ei ole mõtet harida külvisügavusest sügavamalt, kuivõrd seemne peaks paigutama tihedama mullakihi peale ja katma sobivalt tihendatud mullaga.
Unustada ei tohi ka külvisügavuse reeglit, väiksem seeme madalamale, suurem sügavamale: raps 5 cm ja uba vähemalt 7 cm. Eriti keeruline on ühtlaselt saavutada rapsiseemne väike külvisügavus ning uba kipub madalale jääma.
Kevaded pole vennad
Külvijärgset rullimist on vaja vaid kuival aastal. Künnita haritud põldudel on reeglina pinnakiht orgaanilise ainega segatud, seetõttu on kuivamine veidi aeglasem. Aga ka siin pole oodata midagi. Kui muld on soe, tuleb külvata ja anda taimedele kasvamise rahu.
Kui on märg kevad, mil mullad kuidagi külviküpseks ei kuiva, siis kultiveerimine tavalise lausharimiskultivaatoriga 10–15 cm sügavusel (mitte sügavamalt!) kuivatab mulda tõhusalt. Seda küll eeldusel, et „peaaktsionär” vahepeal vett juurde ei anna. Sedagi tööd tuleb teha võimalikult kerge traktoriga, millel on topeltrattad või madalsurverehvid.
Ekstreemselt märjal kevadel, kui harida ei saa, võib viimase võimalusena teha külvi väetiselaoturiga. Nüüdisaegne tsentrifugaallaotur on üsna täpne, kui laotuslaiusega mitte liialdada, ja seemne saab mulda segada ökoäkkega. See ei ole küll kooskõlas agronoomiliste tõekspidamistega, kuid taimed ei ole koolis käinud ja selliselt külvi teinud põllumehed on mingi saagi alati saanud.
Vee hoidmiseks mullas on parem kevadel vähem harida ja ootamine tasub end harva ära.