Nädala mõte: nutikad idavirulased

Idavirulased sidusid oma maakonna seiklusmaa kuvandiga, üks koht, kus seiklusi küllaga, on Aidu karjäär. Foto: Eero Vabamägi

Ei mäleta täpselt, millal see algas, aga ühtäkki hakkasin tänu sotsiaalmeediale järjest enam märkama fotosid Ida-Virumaalt. Küll oli üks tuttav avastamas Sillamäed ja kostitas sealsete fotodega, siis külastas teine Viivikonna kummituslinna. Lisame sinna Kiviõli Seikluskeskuse, Aidu karjääri lummavad vaated, Narva linna.

Kuna olen juurtelt läänevirulane, ei olnud naabrite tegemised mulle ju võõrad, omajagu on käidud Toilas, Narva-Jõesuus, külastatud kaevandusmuuseumi ja nauditud pankranniku ilu. Aga ometi tekkis neid pilte vaadates eelmisel kevadel tunne, et nüüd, kui jälle turvaline Eestis reisida, peaks just sinna sammud seadma. Ja ma polnud ainus.

Mullu septembris avaldatud statistika järgi ööbis Ida-Virumaal aasta varasemaga võrreldes koguni 39 protsenti rohkem siseturiste.

Tegu polnud muidugi inimesi iseenesest haaranud reisituhinaga, vaid selle taga oli töö ja hästi läbi mõeldud kampaania. Lisaks veel Eesti inimeste enda tahtmine avastada midagi uut ja teistsugust. Idavirulased sidusid oma maakonna seiklusmaa kuvandiga ja üht seiklust oli mullusel kevadel ja suvel kõigil hädasti vaja.

2020. aasta alguses ilmus uudis, et Ida-Virumaa soovib kümne aastaga saada Harjumaa järel Eesti populaarsuselt teiseks turistide sihtkohaks, minnes mööda Tartumaast ja Pärnumaast.

Hiljuti saabus minu meilikasti uus teade, et idavirulased on taas seljad kokku pannud ja kutsuvad külla. Siis, kui jälle võib ja on turvaline. Aga seni tutvustatakse veebis sealsete inimeste tegemisi ja lugusid. Seekord kõnetatakse mind sõnumiga: meil pole ainult seiklused, on ka toredad kogukonnad ja inimesed. Jälle leian end kalendrisse vaadates mõtlemas, et kui nüüd tõesti jälle võib, siis...