Looduskalender ⟩ Linnuhäälte tundmine aitab öökulli eristada kummitustest ja zombidest
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
8. märts 2021, 11:36
Naistepäev pole küll miski rahvakalendri tähtpäev, sest on alles nii uus ja suhteliselt looduskauge püha, et sellest polegi nagu miskit kõnelda. Aga siiski! See on päev, kui nõukogude ajal siirdusid lapsed emadepäevaga sarnaselt lilleotsingutele.
Kaevupõhjast lumikellukeste väljatoomine on praegu küll suhteliselt võimatu, aga napilt oleksime neid tänavu isegi peenralt korjata saanud. Lääne pool ehk saabki?
Aga metsas õnnestus enne suuremat külma silmad avada ka näsiniinel.
Mis aga kindlapeale minek on, on pajutibukimbuke. Mäletan lapsepõlvest, kuidas, sulpsaki kraavi libisedes, neid oksi emale toomiseks vennaga 8. märtsil karjamaal hammastega läbi pureda proovisime.
Tuisulaul
Aga see, et madisepäeval, 24. veebruaril pool lund veel taevas on, see on samuti nüüd eredalt kätte näidatud. Paksu tuisulund on õu täis ja see on korralikult majaserva kokku kititud.
Põnev on vaadata aegajalt taevani tantsivaid tuisueide tantsujalgu ja nende ümber vihisevat valget lumekleiti. Hääl, mis seda puuokstes saadab, on sarnane nõukogudeaegsetele siberi sots-realistlike filmide muusikale – uuu-a, uua-a. Kord valjemalt, kord vaikselt oiates. Vanemad inimesed hakkavad sellises ilmas Puškinit tsiteerima. Kohe peaks algama ka jäämägede turism.
Sookure turluut
Aga tasub vaid päikesel pilvevahelt oma kiired maani sorgata, kui linnurahvas rõõmsalt ja tänulikult sidistama hakkab. Pole mõtet väga muretseda, et nad tuisutormis hukka said. Lõokesed läksid enne tuisku parvedena tagasi lõunasse, nägin ka enne tuisu tulekut, kuidas kaks kaelustuvi nagu mürsud üle mu maja tagasi lõunasse kihutasid.
Tsirgupäival küdseti nellikümmend vadsakõist, et õga tsirgu jaos üts. Esi süüdi ar’. Seto
Aga 9. märts on meil tsirgupäev, mil 40 lindu nokad kodupoole pööravad. Ja tõesti, lisaks tavapärastele kevadränduritele, lõokestele, kiivitajatele, kuldnokkadele, künnivarestele, haigrutele, passivad lumepiiril ka juba sookured ja haned-luiged. Ülejäänud soojemalembesed on aga siiapoole teel.
Karude vesine voodi
Ja kuigi täna on valge lumeteki alla piiluda raske, siis teame, et putukaelu ja hiireelu on selle all tärganud samamoodi kui esimesed kevadtaimed. Varesed tassivad pakasest hoolimata pesadesse palke, magava karu küljealune on nii märjaks läinud, et esimesed mõmmikud on metsateedel.
Kindlasti ei tahaks me näha veel päris pisikesi mõmme, sellist, kes nüüd Elistverre sattus, aga eks harvesterid sikutavad neid praegu üksjagu ema kaisust välja. Tümaks muutuvad metsateed panevad sellele õnneks varsti piiri.
Nirgid ja jänesed hakkavad tasakesi oma uhkeid valgeid kasukaid pruunimate vastu välja vahetama.
Linnukeele õppimise aeg
Talilindude toitmist ei maksa veel lõpetada, mis sest, et toiduabi saav rahvas juba rõõmsaid pulmalaule laulab. Eriti sõjakad on rähnitrummid ja kõlavad rasvatihase suvemoe laulud.
Nüüd on hea aeg ka lindude rahvakeelesed laulusõnad selgeks õppida, kasutades selleks Mart Mägeri raamatut „Linnud rahva keeles ja meeles“, siis on hea oma aialinnupäevikut pidada ja sõpradega linnukeeles suhelda.
Öökulli hõigete selgeksõppimine annab ka võimaluse kevadel pargiteel jalutades eristada neid selgelt kummitustest ja zombidest ni ipalju, et viimaseid üldse järgi ei jää.
LASTELE Ilmamäng: Karvased pärlid
Tihedalt valgeid urbi täis pajuoksi on tegelikult päris raske leida, ikka on mõni puudu või pudeneb põõsast lõikamisel küljest. Siis on hea kinkida emale hoopis karvased pajuutu-pärlid.
Selleks tuleks korjata pajuurbi mitmetelt puudelt, nii et põõsa külge mesilaste ja kimalaste esimest toitu ka jääks. Koju jõudes ajada need niidiotsa ja koos enda pehme paiga emale või õpetajale kinkida.