/nginx/o/2021/03/03/13661049t1h15e7.jpg)
Vaarikakasvatus on viimasel kahel kümnendil kiiresti arenenud, kasutusele on võetud uusi viljelusviise ja sorte. Maailmas on vaarika sordiaretuse suundumused üldjoontes sarnased, kuid spetsiifilised omadused, mida loodavalt sordilt oodatakse, erinevad riigiti.
Senisest enam võiks esile tuua taimesorte ja nende aretusriike, sest toote välimuse ja maitse-eelistuste loomisel võetakse aluseks üksnes kohapealseid norme. Näiteks Põhja-Ameerika mandri läänerannikul keskendutakse vaarikakasvatuses peamiselt tööstusesse sobiva tooraine saamiseks, sobivad sordid on mehaaniliselt koristatavad, intensiivse lõhna ja värvusega.
Seevastu Euroopa riikides püüeldakse võimalikult kvaliteetse värskelt turustatava saagi poole. Sobivad sordid on suureviljalised, stabiilse saagikusega ja vastupidavad kitsendatud piirkonna kliimale. Uued sordid võivad ka kasvutingimuste suhtes nõudlikumad olla, vajades suure saagi moodustamiseks tugevat niisutust ja väetamist.
Tõstmaks viljade kvaliteeti ning vältimaks ilmastikust ja kahjustajatest põhjustatud kadusid, hakati Euroopas 21. sajandi alguses vaarikaid tunnelis kasvatama. Kuid siinse tarbija jaoks võib uuenduste, aga ka uute sortide eripäradega harjumine aega võtta, nagu esialgu võidi vaarikasordi ‘Polka’ viljadesse võõristavalt suhtuda ja eksikombel tumedama värvuse tõttu ülevalminuks pidada.
Sordiaretuse alusmaterjaliks on vanad kohalikud sordid, nende looduslikud sugulasliigid ning nendest omakorda aretatud sordid ja seemikud. Juba veerand sajandit tagasi tõdeti, et vaarikasortide aretamise tulemusena on sortide geneetiline ja morfoloogiline varieeruvus märkimisväärselt vähenenud.
Viimastel aastatel on aga hakatud looma toetusmeetmeid, rõhutamaks kohalike sortide kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse säilitamise tähtsust põllumajanduslikus tootmises. Nimelt vanemate sortide suurem kogus erisugust geneetilist materjali tagab parema vastupidavuse kahjustajatele.
Tänapäeval on kasulike omadustega kohalike sortide säilitamine endiselt tähtis, et neist uusi sorte aretada. Kuid sordiaretusele avaldavad mõju ka värskemad suunad, nagu kogu aasta kestva kohaliku toodangu pakkumine või muutuvate keskkonnatingimustega kohanemine, sest stressorite arv kasvab ja taim peab paremini stressi taluma. Teisest küljest võivad kliimamuutused lõunapoolsete külmaõrnade sortide leviala laiendada, pakkudes paremaid kasvutingimusi.
Vaarikasordil on möödapääsmatu hea talvekindlus, sest siinne kliima on Lõuna-Euroopa pehme kliimaga raskesti võrreldav. Eestis tuleb vaarikataim hilistalvel või varakevadel esimeste suuremate suladega puhkeseisundist välja, pungad arenevad, kuid võivad järgnevate külmadega hävineda.
Lääne-Euroopas tunnelkasvatuses suure saagi ja erilise maitse poolest hinnatud ‘Tulameen’ on kahjuks Pollis talveõrnaks osutunud ja nii mõnelgi talvel hukkunud. Leidub ka talvekindlaid introdutseeritud sorte, nagu ‘Novokitaivska’, mille head omadused on ka stabiilne saagikus ja head maitseomadused. Kuid vaarikasordi hea saagivõime realiseerub ainult siis, kui taim on talve kenasti üle elanud ning kasvu- ja kliimatingimused vastavad tema vajadustele.
Hea näide on Euroopas palju kasvatatud vaarikasort ‘Glen Ample’, mis võib sõltuvalt piirkonnast suuremaid või väiksemaid talvekahjustusi saada ning vajab suure produktiivsuse säilitamiseks rohkem väetist.
Haigustele ja kahjuritele vastupidavad sordid tagavad parema saagikuse ja saagi kvaliteedi, kuid kahjuks ei saa sordiaretuses aretada kahjustajatele täielikult vastupidavaid sorte. Seetõttu tehakse valik sortide kasuks, mis konkreetses kliimas sagedasti esinevatele kahjustajatele vastu peavad, siis väheneb omakorda taimekaitsevahendite vajadus.
Vaarika kahjustajad erinevad piirkonniti, vaarika-juuremädanik ega äädikakärbes pole siin veel reaalseks ohuks kujunenud. Eestis on suurem probleem varrehaigused – vaarika-antraknoos ja vaarika-varrepõletik, kuid ka kahjurid, näiteks vaarikamardikas ja -lest.
Varase viljade valmimisega sordi ‘Novokitaivska’ peamine puudus on suur kahjustumine vaarikamardikast. Üks viis kahjustust ennetada on kasvatada hilisema õitseajaga sorte. Viimasel ajal tekitab muret sordi ‘Glen Ample’ vastuvõtlikkus vaarikalestale ja -roostele, kuna esialgu puuduvad Eestis tõrjevõimalused.
Lisaks võiks sortide valikul lähtuda paremast maitsest, suurematest viljadest ja viljade eraldumise lihtsusest õiepõhjalt.
Eesti kohalikud sordid on loodud siinsete keskkonnatingimuste ja kohaliku tarbijaskonna vajaduste järgi, sestap võib soovitada nende laialdasemat kasvatamist. Toon välja Polli Aiandusuuringute Keskuses aretatud kaks vaarikasorti, mida on aastakümneid katsetatud ning mis kuuluvad Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortimenti.
Atraktiivsed viljad on helepunased ja suured (3,1 g). Viljaliha on meeldiva magusapoolse maitsega. Peamised eelised on hea talvekindlus, suur saak ja viljade varajane valmimine. Aga vananenud taim muutub talvekahjustustele vastuvõtlikuks. Sordi vastupidavust vaarika-antraknoosile ja vaarikalestale on hinnatud üsna heaks. Samas võib sort mõnevõrra haigestuda vaarika-varrepõletikku ja vaarika-helelaiksusesse. Kasvuolude suhtes leplik.
/nginx/o/2021/03/03/13661050t1hd49a.jpg)
Viljad on oranžikaskollased, sõltuvalt aastast võivad need olla keskmised kuni suured (2,4–3,2 g). Viljaliha on mahlakas ja väga maitsev. Talvekindlus on hea. Sort on keskvalmiv kuni hilisepoolne, keskmise kuni hea saagikusega.
Üsna vastupidav vaarikalestale ja vaarika-antraknoosile, kuid võib vähemal määral haigestuda vaarika-varrepõletikku. Sordi nõrkus on vastuvõtlikkus vaarika-helelaiksusele ning jahedal niiskel suvel hahkhallitusele. Kasvutingimuste suhtes leplik.
Sordi vilju ei soovitata sügavkülmutada, sest need võtavad hallika tooni.
Vaarika sordiaretus Pollis jätkub, seda toetab projekt „Sordiaretusprogramm 2020–2030”.