/nginx/o/2021/03/03/13661008t1h58e4.jpg)
Ilmad olid mitu päeva tõeliselt kevadised: päikeselised ja isegi rekordiliselt soojad, sest 1. märtsil tõusis õhutemperatuur enam kui 9 kraadini, nt Tallinnas oli sooja 8,7 °C, eelmine rekord oli 6,8 °C 1844. aastast. See tekitas huvitavaid nähtusi, näiteks miraaže, millest tuleb peatselt juttu, aga esmalt jääpurikate imelisest maailmast.
Tavaliselt tekivad päikese jääpurikad hilistalvel ja varakevadel, kui päikese soojendav mõju on piisav lume sulatamiseks. Täpsemalt, katuseservad jt tumedad pinnad neelavad kiirgust, soojenevad ja hakkavad lund sulatama. Puhas valge lumi peegeldab suure osa lühilainelise kiirguse ega hakka ise päikese toimel sulama. Päikese toel tekkinud purikad ei ole tavaliselt siiski väga suured, paari kuni kümne sentimeetri pikkused.
Seevastu soojalekete tõttu tekkivad purikad võivad kasvada mitme (kuue kuni kaheksa) meetri pikkuseks ja selliseid leiab tavaliselt vanematelt hoonetelt, rongitöökodade katuseservadest jt ehitistelt. Väga võimsad purikad tekivad veel koskede ümbrusesse, kus on piisavalt vedelat vett, ning pankrannikule ja lubjakivipaljanditele, sest sealt imbub välja põhjavett, mis jäätub ja moodustab jääpurikaid.
Vesi külmub katuselt alla liikudes just jääpurikateks, aga mitte näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus, mis püüab muuta vett kerakujuliseks. Seetõttu tekivad servadele veetilgad, mis külmuvad osaliselt või täielikult jääks ja edasi areneb vee juurdevoolu korral koonusekujuline jäämoodustis, mida nimetame jääpurikaks. Selle kasvuks on vaja pidevat vee juurdevoolu. Kui jääpurikas kasvab aktiivselt, on selle tipp niiske või veetilgaga. Sealjuures ei ole tipupiirkonna sisemine osa tihedalt täis jäätunud, vaid tavaliselt urbne ja osaliselt jäätunud.
Jääpurikatel on enamasti kasvustaadiumis näha ka ringitaolisi moodustisi, nagu aastaringid. Need tavaliselt vähenevad või kaovad, kui jääpurikas enam ei kasva, sest toimub auramine ja jääpinnalt väljaulatuvad osad taanduvad. Auramine ongi kasvu lakkamisel peamine põhjus, miks jääpurikas muutub aja jooksul.
Vaatlused näitavad, et aktiivne jääpurikate teke lõppeb sageli siis, kui katuseservadesse on tekkinud väga paks jääkiht, mis takistab vee tilkumist. Samuti takistavad jääpurikate arengut väga külmad ilmad – vähene vesi, mis kuskilt ehk ka pääseks tilkuma, jäätub pigem, mitte ei moodusta uusi jääpurikaid. Seevastu mõne miinuskraadiga vaikne pilvealune ilm on soodsaim jääpurikate tekkeks, eriti kui varem paljastele katustele on äsja sadanud värske paks lumekiht.
On huvitav, et kaua aega ei teatud, miks jääpurikal on selline kuju – kitsa põhjaga pikk koonus. Alles üsna hiljuti lahendasid teadlased selle küsimuse. Selgus, et kui vesi liigub mööda jääpurikat alla, kuni viimaks jäätub, siis vabaneb veidi soojust, mis tõuseb purika külgi mööda üles ja pidurdab jääpurika ülemise osa kasvu, samal ajal kui tipp kasvab väga kiiresti edasi.
Soojad ilmad said nüüdseks läbi ja peab arvestama tugeva tuule, talvise külma ja lumesadudega. See pole midagi üllatavat, sest märts võib olla ka talvekuu. Seega – elame, näeme.
/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)