Madal hekitaim, mille koor on jõudnud parfümeeriatööstusse

Marju Lina
, toimetaja
Copy
Need viieaastased taimed näitavad, et pukspuud on meie kliimas aeglase kasvuga, kuid isegi keset talve lumest väljaturritavad erkrohelised lehed on kahtlemata tore vaatepilt. 
Need viieaastased taimed näitavad, et pukspuud on meie kliimas aeglase kasvuga, kuid isegi keset talve lumest väljaturritavad erkrohelised lehed on kahtlemata tore vaatepilt. Foto: Riina Martinson

Põõsa, puu või hekina, aga ainult ilutaimena – loodusest me teda Eestis ei leia. Ta võib elada koguni 700 aasta vanuseks. Lehed on pealt läikivad, alt aga heledamad, lisaks on need mürgised, õied säravad rohekaskollaselt. Kalmistutel näeme teda sageli.

Kui mängiksime „Kuldvillakut”, ootaksime vastuseks: mis on pukspuu?

Pukspuu kasvab looduses ainult kaugetel maadel, Põhja-Aafrikas, Väike-Aasias, Lõuna-Euroopas. Miks mitte meil? Sest meie külma ja varakevadise päikese jaoks on ta liiga õrn.

Igihalja kaunitari halli koorega tüvi on habras ja peenike. Madalaks ilusaks hekiks sobib ta hästi, sest lehestik võib alata juba maapinnalt. Külmakartlikkuse tõttu teda sügisel pügada ei tohiks.

Ega keegi täpselt tea, kas see, et pukspuud kalmistule istutada armastatakse, tuleb vaid tema ilust ja igihaljusest või on aegade videvikust kandunud meieni ka teadmine, et antiikajal pühendati see puu Hadesele, Vana-Kreeka surnute kuningriigi valitsejale. Põhja-Inglismaalt on teada komme, et matuste ajal seati kauss pukspuuokstega selle ukse ette, kust kirst lahkunuga välja toodi. Iga matuseline võttis sealt oksa ja poetas selle hiljem lahkunu hauale.

USA esileedi armastatu

Vanad roomlased armastasid aedu, kus puud ei kasvanud oma tavalisel kujul, vaid need vormiti looma- või inimkujuliseks, aga vahel ka aiaomaniku initsiaalide järgi. Seda harrastust hakati nimetama topiaarkunstiks ja see on levinud Eestiski. Hariliku pukspuu ladinakeelne nimi Buxus sempervirens, ent ka ingliskeelsed buxus või lihtsalt box meenutavad meile, et karbikujuliseks on seda puud õige lihtne vormida. Pukspuuheki pügamisel peab aga arvestama, et värske mahla nahalesattumine võib põhjustada põletikku.

Pukspuu laseb end hõlpsasti vormida selliseks, nagu pügaja soovib. Kuubikud, kuplid ja muud kujud annavad aedadele eripära. Kauneid pukspuuhekke võib kohata näiteks Versailles’ lossi ja Washingtonis Valge Maja pargis.

Aastail 1913–21, mil USA president oli Thomas Woodrow Wilson, sai pargi idatiib nimeks First Lady’s Garden (esileedi aed), sest Ellen Wilson, hariduselt kunstnik, lõi suurejoonelise hekkide plaani, kus tähtis osa oli pukspuudel. Alles Melanie Trumpi käsul kaevati hekid välja ja istutati idatiivast kaugemale.

Kõige raskem puit

Eesti taimede seas on pukspuul kõige raskem puit ja on arvatud, et see on isegi Euroopa raskeim. Veele ta hõljuma ei jää, upub kohe.

On arvatud, et neandertallased kasutasid kaevamiseks just pukspuupulki.

Pukspuu sobib muusikainstrumentide, näiteks oboe ja flöödi valmistamiseks, aga ka malendite, malelaudade ning piibukahade nikerdamiseks, Vana-Venemaal tehtud aga harjad eranditult pukspuust. See puit ei lõhene kergesti ja teda on hea poleerida. Pukspuu koore omapärane lõhn on leidnud tee parfümeeriatööstusse.

Keskajal kasutati pukspuu lehti palaviku vähendajana, õli aga näiteks podagra, sooleusside, süüfilise, hemorroidide, epilepsia ning pea- ja hambavalu raviks. Eesti vanarahvas pidas õli abiliseks kõhulahtisuse korral ja vererõhu langetamisel. Kuivatatud pukspuulehtedest tambitud pulber soodustavat juuksekasvu.

Jaapanist on teada iidne komme anda abielluvale neiule kaasa kaunilt nikerdatud pukspuukamm. Peale selle, et see on tuntud reliikvia, usutakse, et pukspuu puidul on sügelust vähendav ja kõõmavastane toime ning sellega pea sugemine soodustab vereringet.

KOMMENTAAR

Virgo Egert Vahesaar.
Virgo Egert Vahesaar. Foto: Erakogu

Virgo Egert Vahesaar

Vilgo Lilled OÜ kunstnik

Pukspuu on üks mu lemmik. Kindlasti ei sobi ta hekiks maja ümber. Ei kasva ta meie kliimas nii võimsalt, et julgeks soovitada. Sobib aga ideaalselt madalaks hekiks peenarde äärde või hauaplatsi ääriseks. Mina kasutan pukspuud eri vormide saamiseks Jaapani aedades ja bonsaide tegemiseks. Viimasel 10–15 aastal pole tal ka külmakahjustusi täheldanud.

Pukspuu taastub hästi tugevast lõikamisest või muust mehaanilisest vigastusest. Algajal bonsaihuvilisel on hea just pukspuu peal katsetada. Loomulike kasvuomaduste tõttu on temast lihtne pügada madalaid ja kompaktseid vorme. Aga kuna oksad on plastilised ning kannatavad hästi traatimist ja painutamist, saab pukspuust pügada ka kõikvõimalikke kujundeid: inimest, kassi või jalgratast.

Pukspuud tuleks kaitsta kevadise ereda päikese eest, ta eelistab poolvarju. Viljakas mullas kasvades on kasv lopsakam ja lehevärvus tumedam. Talvine liigniiske muld talle ei meeldi. Bonsaid potti istutades peab jälgima, et substraat liiga läbi ei kuivaks. Soovitan julgelt katsetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles