Väikelinna loomemaja leidis üürnikud paari päevaga

Loomemajas on tavaliselt olnud kibe sebimine ja nõudlus avatud ateljee pakutavate kursuste järele on suur. Foto: Anette Konksi

Võrus Kandle seltsimaja kõrval seisis pikki aastaid tühjana ühe endise tööstushoone teine korrus. Paar aastat tagasi avastasid selle Võrumaa loomeinimesed ja nüüd tegutseb Liiva tänaval üks omamoodi loomemaja nimega Liiva-ATE.

Liiva-ATE ehk teisisõnu Liiva ateljee algus jääb 2018. aasta sügisesse, kui tekstiilikunstnik ja galerist Jana Huul otsis endale koos paari sõbrannaga Võrus ateljeepinda. Juhuse tahtel jõudis ta Liiva tänava endise tööstushooneni. Omanikul oli uute rentnike üle hea meel ning ta oli valmis ette võtma põhjaliku remondi, et majale taas elu sisse puhuda.

Tosinkond kunstnikku

Kuna korrusel oli teisigi vabu ruume, otsustas Jana enda peale võtta ka ülejäänud üürnike otsimise. Tundus loogiline, et teisedki rentnikud võiksid olla loomevaldkonnas tegutsejad. „Uskumatu, aga paari päevaga olid kõik ruumid saanud kindla üürilise,” meenutas Liiva-ATE sünnilugu ateljee üks eestvedaja Kristel Onno.

1. oktoobril 2018 kirjutati majaomanikuga lepingule alla ning töö võis alata. Kristel on väga tänulik hoone omanikule Roland Lustile, kes esimesel aastal kunstnikele rendihinna osas vastu tuli ja aitas neil nii-öelda tuule tiibadesse saada.

Liiva-ATE loomemajas töötab tosinkond kunstnikku: ehtekunstnikud, naha- ja tekstiilikunstnikud, maalikunstnikud, filmi- ja meediainimesed, keraamikud ja rahvusliku käsitöö tegijad. Majaliste seas toimub aeg-ajalt ka liikumisi – kes kolib teise linna ja kes paneb kokkuhoiu mõttes töötoa kodus üles. Tühjaks jäänud ruumide pärast ei pea muret tundma, sest need täituvad kiiresti uute tegijatega. Viimaste liitujate seas on näiteks taaskasutusentusiastist ehte- ja tekstiilikunstnik Liis Soome ning Setomaal elav filmiprodutsent ja režissöör Edina ­Csüllög, kes muu hulgas korraldab soome-ugri filmifestivali FUFF.

Kristel ise tegeleb ateljees kultuurikorralduse ja turundusega ning tema sõnul on ateljees välja kujunenud mõnus koostööõhkkond. „Paljud majalised on öelnud, et Liiva-ATEs on suurepärane see, et üksteisele ollakse nõu ja jõuga toeks, see annab lisamotivatsiooni ja tuge. Mitmed siinolijad on teinud koostööprojekte, mis on väga edukaks kujunenud,” rääkis Kristel.

Koroona-aasta tõi kaasa omad muutused ja praegu on ateljees vaiksem. Mitmed ateljee kunstnikud läksid õppima ning erand pole ka Kristel, kelle sõnul on koroonaaeg kujunenud omamoodi endasse vaatamise ajaks. Pandeemial on ka positiivsed küljed, kuna tekkinud olukord tiris kõiki mugavustsoonist välja ja pani uusi lahendusi otsima. Mitmed kunstnikud panid püsti oma e-poed, et inimesed saaksid kodust lahkumata nende loomingut osta.

Huvilised ei mahu õpitubadesse

Liiva-ATE pole pelgalt töökeskkond. Loomemaja vedav jõud on kogukonnatunne, mis väljendub lisaks seltsielule ka selles, et kunstnikud teevad vaheldumisi õpitubasid. Väljahõigatud üritustel leiavad tegevust nii lapsed kui ka täiskasvanud. Sügisel jõuti vaevu alustada täiskasvanutele mõeldud keraamika-, maalimis- ja joonistamistundidega, kui tuli pandeemia teine laine ja tõmbas plaanidele rasvase kriipsu peale.

Õpitubadele pole erilist reklaami tehtud, kuid need on väga populaarsed. Sestap on loomekorruse suur murekoht ruumid – kõik huvilised ei mahu ateljee kitsukestesse ruumidesse ära. Kuid nüüd on lahendus olemas, kuna majaomanik on ühele poole saamas esimesel korrusel asuvate garaažibokside renoveerimisega ja ruumi on seal piisavalt. Kui kõik läheb plaanikohaselt, saab uutes stuudioruumides kunstihuvilisi võõrustada juba sel suvel.

Kuigi möödunud aastat varjutas koroona ja loomemaja on tegutsenud vaid loetud aastad, on Liiva-ATE jõudnud juba praegu jätta sügava jälje Võrumaa kultuuriellu. Nii pälvis Võrumaa kultuuripärli tiitli 2020. aastal Liiva-ATE-ga seotud kunstnik Toomas Kuusing, kultuuripreemiad pälvisid Edina Csüllög ja ateljeed majandav Võru Loomeselts. „Seega peame hakkama otsima seina, kuhu kõik meie praegused ja tulevased tunnustused üles riputada,” naeris Kristel Onno.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.