/nginx/o/2021/02/17/13634402t1h935a.jpg)
Hinnanguliselt jääb väärindamata üle poole kodu- ja metsloomade nahkadest. Miks, seda arutati hiljuti Tartu ülikooli (TÜ) Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia konverentsil „Oma nahk”. Õpetatakse ju selles õppeasutuses ainsana Eestis nahaparkimist traditsioonilistel meetoditel, eelistades kohalikku materjali.
Kuid vaade küsimusele nahkade nahkaminekust on traditsioonilise talu- ja loomapidamise hääbumise taustal laiem, nagu ka loodusliku käsitöömaterjali kasutamise võimalused rõiva- ja tarbeesemetena, köitekunstis ja disainis.
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia traditsioonilise nahatöö õppejõu Krista Rajando arvates on peamine probleem teadmatus, sest noor põlvkond ei tea, kuidas valmib kohalik nahk. Ta tõi näite oma erialatudengite praktikast Kihnus, kus samal ajal toimus laste pillilaager ning kui laagrilised mööda läksid, tulid kihnlased uudistama, mida ja kuidas tehakse, mandrilapsed aga hoidsid eemale.
/nginx/o/2020/11/16/13479554t1hbdb5.jpg)
Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin nentis, et konverentsi ette valmistades püüdsid nad saada täpseid andmeid Eestis kasutatud ja kasutamata loomanahkade kohta, kuid kirjavahetusest ministeeriumide ja ametitega järeldus teadmatus.
Hinnanguliselt muutub aastas jäätmeks tuhandeid veise-, sea-, lamba- ja ulukinahku, mida ei peeta teadmatusest, mugavusest või kulukuse tõttu vajalikuks esmatöödelda. Veatult nülgida ja soolata.
Eestis pargib peamiselt lambanahku OÜ Skineks Jõgeval, karus- ja jahiloomanahku OÜ Eurotann Karjakülas ning veisenahku AS Nakro Narvas. Piirilinna kroomnahavabrik toob valdava osa töödeldavast toormest riiki ja ekspordib üle 80 protsendi valmistoodangust.
Hinnanguliselt muutub aastas jäätmeks tuhandeid veise-, sea-, lamba- ja ulukinahku, mida ei peeta vajalikuks esmatöödelda.
Naha kui ajaloolise ja hinnatud toorme kasutamist õpetatakse TÜ Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku käsitöö osakonnas pärandtehnoloogia õppekavas traditsioonilise nahatöö moodulina, Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas nahadisaini osakonnas ja Eesti Kunstiakadeemias disainiosakonnas aksessuaari- ja köitekunsti erialal. Lisaks õpetatakse nahkmaterjalist esemete valmistamist mõnes kutsekoolis, näiteks Olustveres ja Kuressaares.
Aga kus siis ahel katkeb? Kas seal, kus jõuliselt turule tulnud Austraalia ja Uus-Meremaa kohevad lambanahad tõmbavad tarbijaid odavusega liimile? Või seal, kus nahka kui meie oma põllumajandus- ja jahikõrvalsaadust pole riiklikult toormena väärtustatud?
Maaeluministeeriumi kodulehel avaldatud 2020. aasta esimese poole ülevaatest selgus, et litsentseeritud tapamajades andis hinge (ka teenustööna) 3800 lammast, 17 000 veist, 274 000 siga.
Väidetavalt soolatakse tapamajades loomade nahad ja müüakse parkimistööstustele, kui loomaomanik ise nahku käidelda ei taha. Samas, nagu selgus OÜ Skineks juhatuse liikme Ingmar Baida jutust, on neil võimsust rohkem kui näiteks keskmiselt 5000 lambanaha töötlemiseks aastas.
Põlvest põlve kogemustele tuginevas Kihnus peab lambaid Uiõ-Matu talu perenaine Mare Mätas, kes kannab uhkusega oma ja Manijalt Riida talust vahetatud uttede nahast valmistatud kasukat.
Kodus parkimisega võivad nahad jääda tugevad, kõvad, need sobivad põrandavaibaks.
„Hea kvaliteediga ja tänapäeva nõuetele vastavad pehmed nahad saab Jõgevalt, kus on ka minu kasuka nahad pargitud, sest kodus parkimisega võivad nahad jääda tugevad, kõvad, need sobivad põrandavaibaks,” rääkis Mätas kui Kihnu pärimuskultuuri üks edasikandjaid.
Mätase kasukas tõmbas pilke Kihnu tuletorni avamisel ja Tartus EV 100 presidendi vastuvõtule suundujate hulgas. Veisenahast kaunistustega kehakatte valmistas talle traditsioonilise nahakasutuse ja töötlemise õppejõud Made Uus, kelle sõnade kohaselt kulub kasukale sõltuvalt suurusest ja kvaliteedist 4–12 lambanahka.
„Kui tegemist on kasukaga, mille villapool jääb sissepoole, on väga oluline, et nahkade mälva- ehk lihapool oleks defektideta ning nahad peavad olema nii pehmed, et neid saaks liigse pingutuseta käsitsi või masinaga õmmelda,” selgitas Uus.
Uus kinnitas, et Eestis on olemas teadlik tarbija, kes väärtustab kohalikku toodet ning hind pole seejuures määrav. Tema hangib toorme väiketalunikelt ja oskab nahku ka käsitsi parkida.
Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi president ja loomatohter Anneli Ärmpalu-Idvand väitis, et oma kultuuritraditsioonide eest vastutav lambakasvataja peab olema aktiivne turundaja. Tema teeb selgitustööd Pärnu linnas Manija saarel, kus on avatud Kihnu maalamba kompetentsikeskus.
Kihnu muuseum on korraldanud ja kordamas parkimise õpitube ja muuseumi juhataja-varahoidja Maie Aava jutu järgi kasutasid kihnlased pargipaju, halli koorega pajuliiki, mille koor läheb lahti märtsis ja siis on seda põõsast kerge koorida.
„Üks asi on see, et hääbuvaid oskusi on vaja säilitada, aga seal kõrval on ikkagi ka vajadus, sest järjest rohkem on allergikuid, kes tööstuslikku parki ei kannata,” tõdes Aav. Lisades, et toornahkade äraviskamine on raiskamine, mida saab mõtteviisi muutudes väärtuseks pöörata.
Üks asi on see, et hääbuvaid oskusi on vaja säilitada, aga seal kõrval on ikkagi ka vajadus, sest järjest rohkem on allergikuid, kes tööstuslikku parki ei kannata.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts mainis, et seltsis on arutatud ulukinahkade parkimist, kuid ise nad sellist võimalust ei paku. Küll aga on selts ostnud kokku karusnahku, mis on saadetud parkimisele Soome, nii nagu praegu kokkuostetavad põdra- ja hirvenahadki.
Kütid on viinud toornahku parkida Leetu Kaunasesse või Šiauliaisse, sest leedukad on teinud naha esmase töötlemise koolitusi Eesti jahimeeste suvistel kokkutulekutel ning sealt ka kontaktid.
Jõgeva nahavabrikusse Skineks on selts andnud parkida hirvenahku, taimpargitud tooret on kasutatud koolitustel ning Saaremaa hirvenahkadest valmistati seltsi hinnalised kingitused, meistripõlled.
Akadeemilise poole pealt kodumaiste toornahkade kasutamisele lähenedes on Ave Matsini arvates esimene samm ühiskonna teavitamine probleemist.
„Meil on naha näol olemas väga eriliste omadustega looduslik materjal, mis praegu on suures osas jääde, mida tekib, kuni tarvitame toiduks koduloomade liha ja hoiame jahiloomade arvukust kontrolli all,” tõdes ta.
Matsin rõhutas, et ringmajanduse põhimõtetest lähtuvalt tuleb leida rakendus kõigile loomakasvatusest ja jahindusest tekkivatele materjalidele. Järgmise sammuna tuleks riigi toel välja töötada naha töötlemise tervikahel, mis hõlmab ka nahkade kokkuostu või kogumist, esmast töötlemist ja parimate disainilahendusteni jõudmist. Seejuures peavad koostööd tegema loomakasvatajad, jahimehed, teadlased, disainerid ja poliitikakujundajad.
Päriandtehnoloogia konverentsi tulemus on Matsini väitel Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia algatusena Eesti oma materjali statuudi väljatöötamine, et teadvustada ja väärtustada naha kui kohaliku materjali kasutamist käsitöönduslikus tootearenduses.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)