Läänemeri saab üle tüki aja jäätuma hakata

Mere jäätumist mõjutavad sügisel kõige enam veetemperatuur ja tuul. Foto: Küllike Rooväli

Üle pika aja on jõudnud kätte piisavalt pikk anomaalselt külm ilm, et Läänemeri saaks hakata jäätuma. Seda pole hulk aega juhtunud. Seega on hea aeg rääkida Läänemerest ja selle jäätumisest.

Läänemeri on liigestatud rannajoonega sisemeri, mille ühendus ookeaniga on piiratud. Läänemeri on maailmas üpris eriline, sest asub täpselt jäätumispiiril, teised sellised sisemered on Hudsoni laht Põhja-Ameerikas ja Bohai meri (laht) Hiina ja Korea poolsaare vahel. Läänemerega sarnaselt sobivad mõlemad kliima­indikaatoriks. Asukoha tõttu jäätumispiiril on teiseks eripäraks jäätumistingimused, sest Läänemeri asub kohas, kus jääkatte ulatus laseb teha järeldusi kliima muutumise kohta ehk Läänemere jääkatte ulatus sõltub talve karmusest. Liigestatud rannajoone ja muutuvate jäätekke tingimuste tõttu varieerub jäätumise ulatus erinevatel talvedel väga palju. Tallinna lahe jäätumist on mineviku kliima kindlakstegemise eesmärgil uurinud klimatoloog Andres Tarand.

Mere jäätumist mõjutavad sügisel kõige enam veetemperatuur ja tuul. Näiteks 2009. a sügisel oli merevesi tavapärasest soojem ja veele omase suure soojusmahutavuse tõttu jahtus see aeglaselt – hoolimata detsembri ja jaanuari külmast ilmast ei toimunud kiiret jäätumist. Teine jäätekke viibimise põhjus oli tugev tuul, sest võrdlemisi tugev ida- või kagutuul lükkas tekkivat jääd eemale. Need takistasid jää teket ja soodustasid Läänemere idakalda külmumisest vabana püsimist, nii et 2010. a jaanuari lõpus võis öelda, et merejää ulatus viitas hoopis mõõdukale talvele, mitte nii külmale, nagu see oli tegelikult õhutemperatuuri järgi.

Talvi klassifitseeritakse külmasumma alusel, mis arvutatakse perioodi kohta, mil ööpäeva keskmine temperatuur oli alla null kraadi. Sellest sõltub ka jääkatte ulatus merel, kuid seos on väga üldine. Kui olla täpsem, siis jääkatte ulatus sõltub temperatuuri jaotusest külmal poolaastal, kuid jäätumist määravaid tegureid on veelgi: veekogu soojavaru, tuul, hoovused, merevee soolsus, lumikate jääl.

Läänemerel määratakse talve karmust jääkatte ulatuse järgi nii põhja-lõuna- kui ka ida-läänesuunaliselt. Soome lahe idaosa külmub kiiresti ja soojadel talvedel ulatub jääkate Tallinna meridiaanini, mõõdukatel jõuab jää Ristnani. Külmadel ja väga külmadel talvedel on tunnuslik põhja-lõunasuunaline jääkatte ulatus, mis võib ulatuda Ventspilsi paralleelini.

Jäätumise määrab vee külmumispunkt, mis omakorda oleneb lisaainetest vees, sealhulgas soolsusest. Mida soolasem vesi, seda madalam on külmumispunkt. Kuna Läänemeri on vähesoolane, on külmumispunkt ainult mõni kümnendik kraadi alla nulli. Kui veetemperatuur on langenud külmumispunktini ja õhutemperatuur on samuti sellest madalam, võib alata jää tekkimine, kuid mitte alati, sest seda võib takistada tugev tuul.

Järgmisel korral räägin loo lõpu ja lisan jääpurikate kohta huvitavat infot, sest selleks on veel viimane aeg: pakaseline pahvak asendub juba nädala lõpuks märksa soojema ilmaga. Kui Tartu maraton saab peetud tõenäoliselt mõõdukates miinuskraadides ja tihedas lumesajus, siis uus nädal toob sulailma.