/nginx/o/2021/02/17/13634456t1h7f78.jpg)
2018. aasta oktoobris kinnitatud „Eesti mahemajanduse tervikprogramm 2018–2021” on dokument, mille eesmärgid jäid täitmata. Ligi 30leheküljelises programmis on konkreetselt toodud lahendamist vajavad probleemid, tegevused ja eesmärgid, mille poole mahemajandust terviklikult arendada. Paraku ei jõutud mahemajanduse ettevõtete katusorganisatsiooni Organic Estonia tegevjuht Krista Kulderknupu sõnutsi jutust kaugemale.
Põllumajandus ja toit, mets ja metsandus, turism, kosmeetika ning pesu- ja puhastusvahendid – kõigi nende valdkondade kohta on eraldi peatükid ja sihid. Muu hulgas on seatud pindalaline eesmärk: aastaks 2021 on Eestis vähemalt 51 protsendil maismaast võimalik kasvatada või korjata mahetoodangut. Kulderknupu sõnul on tegelik mahealade osakaal 30 protsendi kandis. „Koosolekuid ja nõupidamisi korraldati palju, aga tegusid ja otsuseid ei järgnenud,” tunnistas ta.
Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu on aga seda meelt, et mahepõllumajandus liigub ülesmäge, meil on 230 000 hektarit mahepõllumajanduslikku maad. „Eesmärk 250 000 on saavutatav, kuid muutub üha keerukamaks maheturu olukorra tõttu. Mahemetsamajanduse ja -korjealade pind sõltub ettevõtjate tegemistest ja see hektarite hulk on aastate lõikes kõikunud,” ütles ta.
„Paljudes piirkondades on omavalitsused mahemajandust kõrgelt väärtustanud mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes: näiteks Võrumaa omavalitsused ja Tartu linn eelistavad oma õppeasutustes mahetoitu, mis maksab veidi rohkem, kuid annab piirkonna mahetootjatele tööd.”