/nginx/o/2021/02/10/13622820t1h3452.jpg)
Hea kolleeg Andres Talijärv on tabavalt öelnud: kujutage olukorda, et urbanistliku elustiiliga tallinlasele tuleb ühel päeval koju kiri, mis teatab, et omandireformiga on talle on tagastatud esivanematelt neljakümnendatel Lõuna-Eestis sundvõõrandatud lehm. Mida linnainimene seepeale teeb? Kohendab vannitoa piimaandjale elamiskõlblikuks? Kolib lehma juurde? Vaevalt.
Kõige mõistlikum on lehm müüa sellele, kes põllumajandusest huvitatud ja kes oskab lehma pidada.
Jah, kui linnainimesele tagastati väike, tihtipeale keerulise ligipääsuga majanduslikus mõttes kehvapoolne metsatükk pärapõrgus, oli selle müük igati arusaadav. Samuti oli metsale uue peremehe otsimine mõistlik tegu, kui esivanemate maa anti tagasi kaasomandisse ning omanike endi suhted lootusetult sassis olid.
Aga on olnud veel üks põhjus, mis värskete metsaomanike otsust tihtilugu maa müügi kasuks kallutas – maa müük on olnud tulumaksuvaba. Nii sai vaevast – aga eks omand ole lisaks hüvele ka kohustused – maksuvabalt lahti. Kui aga hakata metsa majandama, tuli maksuarvestus ära teha ja riigile tema osa loovutada. Nüüd lõpuks on olukord muutunud ja jõustunud metsa majandamisele olulised maksuleevendused. Enne uue maksukorra selgitamist aga pilguheit, kuidas metsakinnisvara turg Eestis on arenenud ja millisena paistame võrrelduna mõne teise Euroopa riigiga.