Eesti sigade pead ja jalad süüakse ära Aafrikas ja Haitil

Toores seajalg ei näe just ahvatlev välja, kuid vähemalt tunni aeglasel tulel podisenud jalad on täiesti maitsvad. Pealegi täis nahale hästi mõjuvat kollageeni. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Kohe on käes vastlapäev, mil vanasti ikka seajalgu söödi ja kui kõht täis, siis mõnele väiksemale kondile auk sisse puuriti ja sellest laste lõbuks vurr meisterdati. Seajalgade söömise komme hakkab kaduma ja meie sigade jalad ja pead süüakse ära hoopis Aafrikas.

Atria müügi- ja turundusdirektor Meelis Laande rääkis, et nende tööstuses tekib seajalgu 200 tonni aastas, millest koduturul müüakse tagasihoidlik kogus. Jaekaubanduses jääb see 15–20 tonni juurde aastas. Teine osa läheb kohalikele tööstusklientidele ja hulgikaubandusse. Suurem osa ehk kaks kolmandikku läheb ekspordiks ja enamasti Aafrika riikidesse.

Rakvere lihatööstus ehk HKScan Estonia müüb seajalgu aastas üle 700 tonni, sellest vaid seitse protsenti Eestis. Ettevõtte juhatuse esimees Anne Mere kõneles, et lõviosa läheb ekspordiks, peamiselt Aafri­kasse ja Haitile.

„Eestis müüme sea esijalgu jahutatud ja sügavkülmutatud kujul,” sõnas Mere. „Eestis on müügitipp detsembris, mil müüme veerand kogu aasta seajalgadest. Teine aktiivsem müügiaeg on veebruar, mil peetakse vastlapäeva.”

Kui jõulude eel keedavad usinamad perenaised seajalgadest sülti ja mõnel aastal on seajalgadest lausa puudus käes, siis vastlapäeval seda karta pole.

Koduse sülditeo võtavad ette vähesed

„Tundub, et seajalad ei ole meie koduses köögis enam väga levinud söögimaterjal,” tõdes Laande. „Kasinamatel aegadel on seajalgadest valmistatud nii suppi kui ka kodust sülti kombineerituna seapea lihaga. Praegu on selliseid kodukokki vähe, kes valmistavad selliseid traditsioonilisi sööke. Lihtsam on osta sült kauplusest, kui see aeganõudev protsess ise ette võtta. Eks oma osa on ka oskuste ja traditsioonide kadumisel.”

Laande sõnutsi on seajalgade müük kümne aastaga vähenenud poole võrra. Samas on seajalgadele pigem alternatiiviks saamas suitsutatud seakoot, kus on rohkem liha. Seda kasutatakse tihti ka suppides.

Supikogu ja vana kooli sült

Teine vaieldamatu hitt on vana hea tuntud suitsutatud supikogu, mille müük on üllatuslikult isegi kasvanud, kümne aastaga kolmandiku võrra. „Supikogu on hea ja lihtne tooraine supi valmistamiseks ning annab alust arvata, et koduse herne- või muu supi valmistamise traditsioon ei ole kadunud,” rääkis Laande.

Teine sea osa, mida meil ilmselt ei sööda, on pea. „Seapeade kohalik nõudlus on peaaegu olematu ning suurem osa läheb ekspordiks samuti Aafrikasse ja Haitile,” ütles Mere.

Samamoodi ekspordib Atria seapeadest kaks kolmandikku Aafrikasse. „Seapealiha kasutame ka ühe meie hitt-toote valmistamiseks. See on Maksi & Mooritsa sealihasült,” nimetas Laande. „Enamasti on Eesti jaekaubanduses pakutavad süldid tailihasüldid, meie sült on valmistatud ainult seapealihast ja võime nimetada seda heas mõttes vana kooli süldiks. Oleme saanud palju tagasisidet: ärge seda sülti muutke ega müügist ära võtke. See on üks väheseid sülte, kus alternatiivi lettidel ei ole.”