Looduskalender ⟩ Ootamatu külaline: kas Sigatüükast saabus kiri?

Kõrvukräts nagu Harry Potteri filmides, aga kirja ta nokas polnud. Foto: Kristel Vilbaste

Paljud inimesed kurdavad praegu, et linnutoidumajad on äkitselt tühjenenud, pole enam sellist siutsujate kampa, kes veel paar nädalat tagasi toidumajas seemneid sõid. Miks see nii on, ei oska vist keegi päris täpselt öelda. 

Võimalik, et ootamatu külmalaine on neid viinud lõuna poole või kogunetakse toidulaudade juurde, kus ka ööbimisvõimalusi. Või on mõni röövel end asutanud toidumaja lähedale.

Aga mingi lindude vahetus toimub, metsad on pisematest lindudest üsna tühjad. Vaid leevikese flööti on kõik kohad täis.

Rätsukene

Kõrvkräts. Foto: Kristel Vilbaste

Minu akna alt Tartu linna servast kadusid rasvatihased juba enne aialinnuloendust. Aga lindudeta nädala eest sain ma ka väärilise tasu. Reedel, kui hommikukohvi keetsin, märkasin äkki, et keegi tuleb maja eesukse poole. Küünitasin aknast vaatama ja nägin, kuidas mu roosipõõsa keskel aialambipostil istub kena kõrvadega öökull – kõrvukräts.

Just nii, nagu Harry Potteri filmides, aga kirja ta nokas polnud. Plõksutasime tütrega kakust pilte teha ja Aotäht kommenteeris seda natuke uskumatut olukorda, et ta on 16 aastat Sigatüükast kirja oodanud.

Tõsi, kui kakuke oli oma teed lennanud, siis käisin postkasti kontrollimas, aga seal oli ainult Postimees. :)

Hallõgijad ja teised röövlid

Kõrvukrätsusid ja tema sugulasi soorätse on tänavu talvitumas leitud üsna palju – kõrvukrätse üle Eesti, soorätse rohkem rannaroos. Vahepeal mahasadanud lumi ja vahepealne soe jääkoorikutekitajana, on jätmas hiiretoidulisi nälga, nii tulevadki nad majade lähedusse hiirejahile. Isegi rebased, kaua sa ikka ninaga jääkoorikut purustada püüad, nina juba sinine. Aga teinegi põnev tegelane oli laupäeval mu akna all – tihasekulliks kutsutu, musta röövlimaskiga hallõgija. Temagi pidas jahti hiirtele ja toidulaua linnukestele.

Päike kõrvetab lund

Ka metskitsed on nüüd aedadesse kogunenud ja pugivad kahe suupoolega meie ilupuid.

Toitu läheb üksjagu enam, sest ööd on külmad. Ja kindlasti olete märganud, kuidas jalutades päikesesoe nii mõnusalt paitab ja kuidas seljatagune varjus poolel külmetab.

Lund on kohati juba pool meetrit. Foto: Kristel Vilbaste

On pikkade jääpurikate kasvamise aeg ja enam ei teki need maja kehvast soojustusest, vaid sinitaevas säravast kevadpäikesest. Päike suudab juba sulatada puude ümbert ja maja seina äärest ka päris paksu hange auguliseks. Ja puude päiksekülge on koorele tekkinud värvi, kaskede punane ja sarapuu kollane.

Luuvalupäeval magatakse kaua, see kosutab tervist. Saarde

Ja kuigi homme, 9. veebruaril istume luuvalu päeval oma valutavatest luudest mõeldes ehk toas, on vähem kui kuu aja pärast juba kevad.

Hüljeste sünnipäevad

Esimesed hallhülgepojad sündisid eelmisel nädalavahetusel, looduskaelnder.ee lehelt võib nüüd aegajalt kaamerasilma ees näha ka pisikesi valgeid mütsakaid suurete hallide emade kõrval. Pojad sünnitatakse saare keskpaika, põõsaste vahele, kus turvalisem.

Praegu leiab kaamerasilm üles vaid 5-6 poega, ülejäänud sadakond valget karvakera tulevad ilmale kahe nädala jooksul.

Saarel lendab ringi ka üksjagu merikotkaid, kes jagelevad platsenta ja edaspidi ka ilmselt haigete poegade pärast, aga niipalju neid hetkel pole ja üldiselt suudab paaripäevane hülgepoeg end juba kaitsta.

LASTELE Ilmamäng: Tuulejänes

Tuulejäneseks lõigatakse umbes 15-20 cm suurune paberist ring, mille äär lõigatakse kääridega ümberringi 1 cm laiusteks osadeks. Edasi murtakse tekkinud ribad vaheldumisi (üks ühele, teine teisele poole) 90 kraadise nurga all.

Tuulejänes veereb lumel rattana neil murtud ribajalgadel. Pärituulega pistab tuulejänes lumel kiiresti punuma, siis võib suuskadel korraldada jänesejahte, kes saab selle kiiremini kätte.

Kui jänes siiski silmapiirilt kaob, siis öeldakse, et „Tuulejänes jooksis Saamimaale“.