VEEBRUAR AIAS ⟩ Vastlakuus algab külviaeg

Mitte ükski aiasõber ei suuda enam seemneriiulitest ükskõikselt mööda minna. Foto: Urmas Luik

Ehkki väljas on veel talv, ei suuda rohenäpud oma sõrmi mullast eemal hoida ja tasapisi hakatakse seemneid külvama. Veebruaris võib päikeselisele aknalauale külvata juba mõne pikka ettekasvatusaega nõudva taime seemneid, näiteks lobeeliat, petuuniat, virkliisut, viirpellargooni, samuti paprikat ja pommut. Tomatiga tasub oodata vähemalt märtsi alguseni.

Veebruari teisel poolel võib seemneid isegi juba kasvuhoonesse külvata. Tavalisse kütteta kasvuhoonesse saab redist, salatit ja varast porgandit külvata kohe, kui maapind on pealt sentimeeter-kaks sulanud, sest need kultuurid tahavad jahedamat ja niiskemat keskkonda. Isegi kui öökülmad juhtuvad vahepeal tulema, ei tee see miskit hullu. Kui aga tulemas kangemad külmakraadid, tõmmake kasvuhoonesse külvatud seemnetele loor peale.

Veebruaris kasvuhoonesse külvatud porgandiseemnetest kasvavad ilusad juurikad valmis jaanipäevaks, redist korjate juba aprillis-mais.

Lisaks aknalauale ja kasvuhoonele võib veebruaris külvata seemned ka õue, kui kasutate talikülvi meetodit.

Lisaks aknalauale ja kasvuhoonele võib veebruaris külvata seemned ka õue, kui kasutate talikülvi meetodit. Tõsi, talvel õue viidud seemnetest tärganud taimed on aknalaual kasvanutest pisut hilisemad, see-eest on neil meie kliimas ülioluline omadus: nad on kasvuhoones või aknalaual kasvatatutest palju karastatumad ja tervemad, sest juba tärgates on nad õueoludega kohanenud. Seemikutel on tihti tugev juurestik ja tänu sellele juurduvad nad aias kiiresti.

Talikülvatud taimede puhul tuleb arvestada veidi hilinenud saagikusega, kuid paljud aiasõbrad on olukorrale lahenduse leidnud. Näiteks istutavad nad paralleelselt talikülvatud tomatitaimedega kasvuhoonesse mõne turult soetatud suure tomatitaime ja nii on tagatud varane saagikuski. Nii tomatite kui muude köögiviljade puhul on talikülviks arukas valida varavalmivad sordid.

Eestis tutvustas talikülvi avalikkusele hobiaednik Katrin Uverskaja, kes oma raamatus “Talikülv” annab sellest väga põhjaliku ülevaate. Kel asja vastu huvi, otsigu kindlasti raamat poest või raamatukogust üles.

Talikülvinõudeks sobivad kõikvõimalikud majapidamisse kogunenud plasttopsid, -pudelid ja -kastid. Peaasi, et need mahutaksid kümnesentimeetrise mullakihi. Kindlasti peavad külvinõudel olema vee äravoolu ja ventilatsiooniavad.

Kui kasutate väikesi potsikuid, tuleb varuda suurem valgust läbi laskva kaanega kast, kuhu topsikud panna. Kui säärast kasti pole, sobivad külvianumaks suured veepudelid, eriti viieliitrised. Neilt peaks ülemise kolmandiku maha lõikama, nii et alumine osa jääb külvinõuks ja ülemine kaaneks.

Õhukindel kork tuleks maha keerata ja selle asemele kleepida kahest teibiribast rist, et jääksid pisikesed õhuavad. Talikülvikonteineril võiks kaas peal olla seemnete tärkamiseni.

Suured veepudelid või õhuavadega kasti pandud topsid tõstetakse õue. Kohta valides jälgige, et külvid ei satuks otse räästa alla ja lapsed-kassid-koerad anumaid pikali ei jookseks.

Talvel ei ole tarvis külvianumaid väga jälgida, sest külvimuld seemnetega on läbi külmunud. Kevadel hakkab muld anumas sulama ja õige temperatuuri saavutamisel tärkavad seemned talveunest. Edasi tuleks pidevalt hoolt kanda, et muld ei kuivaks. Juba tärganud seemikukonteineritelt võiks kaaned ära võtta.

Eriti hästi sobib talikülv püsikute ettekasvatamiseks. Samuti saab talikülvata suvikuid, ürte ja köögivilju, aga ka puude ja põõsaste seemneid.