Luuderohi – igavene truudus või lõputu tüli?

Meie kliima luuderohule ei meeldi, harilikult ta siin ei õitse ega vilju. Foto: Ove Maidla/Postimees

Uhke harilik luuderohi on Eestis oma nimest hoolimata ebaharilik. Ta kasvab vaid mõnel pool Hiiumaal ja Saaremaal, ronides seal metsas puu otsa koguni kuue meetri kõrgusele, ent vahel roomab mööda maad.

Luuderohi on looduskaitse all ja aasta eest kirjutas Saarte Hääl, et metsamajandajad on Sõrves lageraiet tehes hävitanud tema asupaiku. Nii muutubki ta üha haruldasemaks.

Meil harv õitseja

Meie kliima talle ei sobi, harilikult ta siin ei õitse ega vilju. Meil on ebatavaline näha tema pisikesi rohekaid õisi, lõunapoolsetes maades on need aga head meeallikad. Paarkümmend aastat tagasi puhkes Muhumaal ühes koduaias luuderohi siiski õide: tavatu nähtus, millest samuti ajalehed kirjutada võtsid.

Luuderohu õied puhkevad septembris-oktoobris ning marjataolised luuviljad valmivad kevadeks. Talvel võib ta meil aga külmuda ja toredad mustad luuviljad, mida mujal Euroopas linnud talvel süüa armastavad, meil ei valmi. Inimesele need kõhutäiteks ei kõlba, juba paar viljakest võivad lapsel esile kutsuda mürgistusnähud.

Vana taim, millega uhkeldasid iluaiad juba Antiik-Kreekas, oli pühendatud seal veinijumal Dionysosele. Levinud on lugu, et Napoleon armastas luuderohumustrilisi nõusid. On arvatud, et väejuht leidis mustris kinnitust oma surematusele. Inglased on aga rahvalikult luuderohtu surematuse märgina võtnud ja seda laialdaselt kasvatanud. Ka kirikuid on nad sellega ehtinud – märgina igavesest elust.

Mõnel pool on luuderohi pulmades siiani pruudipärja osa, sest sümboliseerib igavest truudust.

Ent see on ka üsna levinud jõulutaim: juba tuhandete aastate eest pidasid inimesed luuderohu aastaringset rohelust imeks ja viisid ta oma kodu kaunistama, uskudes, et tegu on maagilise taimega. Maid, kus luuderohtu jõuluajal endiselt kodus karra ja ehetega kaunistatakse, pole vähe.

Või toob hoopis riiu majja?

Eesti vanarahvas polnud aga truudusetaime lugudest ilmselt kuulnudki. Arvatud hoopis, et eluterveid inimsuhteid luuderohi ei soosi, ta seab ohtu pereõnne ning tülid on tema juuresviibimisel kerged tekkima. Ka on usutud, et ta meelitab koju haigusi ja tegutseb energiavampiirina. Nii et luuderohu tuppatoomine on meil üsna hiline nähtus. Ilmselt on soosingut kasvatanud ka arvamus, et luuderohust paremat õhupuhastajat taimede seas ei leidu.

Ilutaimena on ta Eestis aga levinud. Luuderohu sortide lehekujud on erinevad, lisaks rohelisele on valget ja kollast tooni lehtedega sorte. Taime võib kasvatada nii siseruumides kui ka suvel väljas, teda võib kasvatada ripptaimena amplis või toetada seda tugedele.

Päikest ta ei armasta, valgust tahavad kirjulehelised sordid, roheliste lemmikpaik on siiski varjuline, päikese käes muutuvad selle lehed pruunikaks. Ka mõõduka tuule ja vihma vastu pole tal midagi.

Tolmu eemaldamiseks on hea taime vahel vannitada või duši alla viia. See vähendab ka kahjurite ja haigustekitajate rünnakut.

Kuulus köhahirmutaja

Rahvameditsiinis on luuderohulehtede tõmmis ja leotis tuntud köha ja kroonilise bronhiidi ravimina. Küllap oleme kõik näinud apteegis Hedelixi ja Herbioni nimega köharohtusid: needki baseeruvad luuderohul. Sestap ei soovitata temast tänapäeval ise rohtu valmistama hakata.

Saksa rahvaravis on luuderohulehtede leotist tarvitatud laialdaselt: maksa- ja põrnahaiguste korral, kollatõve, neerukivide, podagra ja reumatismi vastu.

Luuderohulehtedest pressitud mahl, millele on lisatud küüslaugumahla, olevat tõhus peavalupeletaja, kui seda tilgutada ninna. Leheekstrakt peletavat ka täisid ja ravivat sügelisi.

Kommentaar

Taavi Tuulik. Foto: Erakogu

Taavi Tuulik

Hiiumaa ametikooli botaanikaõpetaja

Üsna palju ­ilmub ajakirjanduses siiski teateid luuderohu õitsemise kohta Eestis, seda just viimastel aastatel.

Seni oli harilik luuderohi meil looduses ainult vegetatiivselt paljunev taim, kelle põhjapoolseim leiukoht Läänemere ääres on Hiiumaal, Kõpu tuletornist veidi põhja pool.

Viimaste soojade talvede järel ei imestaks üldse, kui kuskil siiski ka marjad valmis said, näiteks Saaremaal. Sellele võiks siis järgneda üle mitme tuhande aasta lindude abil luuderohu seemnetega levimine.

Aednikud jaotavad Eesti taimede külmakindluse tsoonidesse. Kõik looduslikud kasvukohad asuvad VII tsoonis: Lääne-Saaremaa, Kõpu poolsaar Hiiumaal, kus luuderohi ka aiataimena puudele ronib ja vahel õitseb. VI tsoonis (suurem osa Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestist) on luuderohtu seni saanud kasvatada lume all talvituva pinnakattetaimena ja ta on edukalt hakkama saanud isegi Tartus (minu mälestus 40 aasta tagusest ajast).

Kõik, mis lumest väljas, on seni reeglina surnuks külmunud. Aga nüüd olen aias sireli või õunapuu otsa roninud luuderohtu ja ka tema õisi näinud mitmes kohas siinsamas idapoolsel Hiiumaal. Küllap on seda palju ka mujal Eestis.

Soojade talvede jätkudes võib luuderohi osutuda aianduses täitsa arvestatavaks ilutaimeks.