Kuidas mereefekt meie ilma mõjutab?

Eestis on mereefekt tihti seotud Soome lahega. Foto: Arvet Mägi

Sooja sügise ja talve alguse mõjul on meri jäävabana püsinud. Seetõttu võib sobivatel tingimustel tekkida mereefekt. Enamasti on küll vaja väga külma õhumassi, aga võib ka soojema ilmaga tekkida, nagu juhtus kuuvahetusel ja nädala alguses.

Mereefekt võib anda ööpäevas enam kui 30 cm lund, aga see on kohev ja väikese veesisaldusega, nii et sademevett on selles vähe. Nii juhtus 2009. a lõpus ja siis hakati Eestis sellest nähtusest rohkem rääkima.

Mis on mereefekt ja mis tingimustel see tekib? Maailmas tuntakse seda rohkem ilmselt järveefektina (lake-effect snow), sest nimetuse on saanud Suure järvistu järgi, kus see klassikalisel ja intensiivsel kujul esineb. Mõnikord võivad allatuult jäävad linnad järvelt saada kuni kaks meetrit lund päevas. Mujal maailmas võidakse seda ka ookeani- või mere­efektiks nimetada, nagu meil Eestiski.

See tähendab pilvede ja sademete moodustumist veekogude kohal, kust need võivad liikuda rannikualadele, tuues kaasa sademeid. Kui õhumass on külm, siis sajab lund, võivad tekkida lumepagid ja pikne. Soojema ilmaga võib lume asemel olla vihm ja kui tõusvad õhuvoolud on piisavalt tugevad, ka rahe ja jääkruubid äikesega.

Eestis on mereefekt tihti seotud Soome lahega, mistõttu võiksime siin seda nimetada ka ainult laheefektiks, aga kuna see nähtus võib tekkida tegelikult kogu Läänemere kohal, räägitakse rohkem ikkagi mereefektist. Tavalisem on mereefekt sügisel ja talvel, kui jääd veel ei ole ja vesi on õhuga võrreldes soojem. Olenevalt õhu liikumise suunast võivad sademed sattuda Rootsi, Soome lõunaossa või meil põhjarannikule ja Hiiumaale, mujale harvemini.

Selgelt märgatava mereefekti tekkimiseks on vaja järgmisi tingimusi: õhutemperatuuri ja vee pinnatemperatuuri erinevus peab olema suur, näiteks veepinna ja 1,5 km kõrgusel erinevus vähemalt 8 kraadi – siis saavad tekkida tõusvad õhuvoolud ja veepinnalt tulev niiskus muutuda pilvedeks ja sademeteks; õhk peab vee kohal liikuma vähemalt ­80–100 km, et koguneks piisavalt niiskust; õhuvool peab veekogu kohal liikuma üsna sirgjooneliselt, sest muidu ei püsi arenevad pilved koos.

Mida suurem veekogu, suurem vertikaalne temperatuurikontrast ja ühtlasem õhu liikumine, seda tugevam võib mere­efekt olla kuni äikeseni välja. Kui tingimused on vähem ideaalsed või kontrast väiksem, võivad mereefektist märku anda vaid rünkpilvede read, millest sademeid ei pruugi tulla. Mõnd tingimust võib osaliselt asendada või nähtust võimendada lisafaktor, nt madalrõhkkonna või frondi sattumine vee kohale. Nii juhtus 17. detsembril 2009, kui jääkatteta Liivi lahe kohale sattus väga külm õhumass koos väikese madalrõhukeerisega, andes Kolkas (Lätis) täpselt 1 m lund ööpäevaga (!).

Jaanuari teise poole suur sula lund enamikus kohtades ära viia ei suutnud. Kuu lõpus läks ilm külmemaks ja praeguseks on südatalv rohke lumega taastunud. Praegu paistab, et sulailmu enne kuu lõppu ei tule. Ilm läheb esialgu külmemaks, aga kas kuskil saab ka pakasepiir (–25 °C) ületatud, pole veel selge.